Matteuse 5:20–48 räägib Jeesus, et meie õigus peab olema märksa suurem kirjatundjate ja variseride õigusest ning rõhutab, et seaduse tagajärjed igapäevaelus on palju sügavamad ja laiemad, kui ükski variser isegi unistas. Kuni nad pidasid kinni oma kitsast definitsioonist patu kui välise tegevuse kohta, tundsid nad end oma piiratud arusaamaga täiuslikkusest turvaliselt.

Kuid Jeesus ründas Matteuse evangeeliumi 5. peatükis ikka ja jälle nende kitsarinnalisust: patt ei ole ainult tapmine, vaid ka vihkavad mõtted; patt pole ainult abielurikkumine, vaid ka selle kujutlemine. Ja tagatipuks ei või me kristlastena ka enam kätte maksta! Otse vastupidi – meil kästakse oma vaenlasi armastada ja olla täiuslikud nagu Jumal.

Kes seda kõike suudab? Mitte keegi! Keegi meist ei küündi selleni. Ma olen üsna tugeva tahtejõuga inimene ning olen avastanud, et ma suudan end sundida mingit tegevust lõpetama (näiteks maapähklivõi söömist). Kuid Jeesuse õpetused Matteuse 5. peatükis purustavad mu enesega rahulolu. Ma ei saa mitte kuidagi armastada kogu aeg kõiki oma vaenlasi, kui ma selleks Jumalalt jõudu ei saa.

Nii viivad salmid Matteuse 5:21–48, ja eriti salm 48, mind tagasi õndsakskiitmiste juurde ning ma mõistan oma vaesust vaimus, puhtuse puudumist ja puudulikkust armuline olemises. Kui ma näen oma elu, pidades silmas, milline ma peaksin olema, on mul – nagu Taavetil sajandeid tagasi – nälg ja janu Jumala õiguse järele.

Tänan iga päev Jumalat, et Ta on halastav, andestav ja armastav isegi nende suhtes, kes libisevad ja kukuvad või isegi Tema vastu mässavad.

Aita mind, Issand, olla rohkem Sinu sarnane!

NELJAS SAMM

Kristlase vagadus

(Matteuse 6:1–18)