Mida see tähendab, et peame Jumalat kartma?

Mäletan oma esimest õpetamisaastat Andrewsi ülikoolis. Mu loengutes käis veetlev mittekristlasest noor naine, kes oli just välja tulemas pikaajalisest hipikogemusest. Üks tema õpetaja tunnistuse nõudeid oli haridusfilosoofia kursus. Andrewsi ülikoolis on see filosoofia seatud piibelliku maailmavaate konteksti ja sellel tudengil oli esimest korda elus võimalus uurida Piiblit.

Ta polnudki väga palju lugenud, kui ta jõudis kirjakohani, kus räägiti Jumala kartmisest. Ja juba järgmisel hommikul hakkas ta minult nõudma Jumala kartmise tähendust.

Ma rääkisin talle rõõmuga, et jumalakartus ei tähenda hirmu Tema ees, vaid Temasse suhtumist lugupidava aukartusega selle pärast, kes Ta on. See tähendab sügavat austust Jumala vastu. See on selline hirm, mis on tarkuse algus; see on selline hirm, mis on seotud Tema nime pühitsemisega. Muidugi on neil, kes Jumalat põlgavad, Piibli järgi lõpuks vähem ihaldusväärset laadi hirm.

Siin võime midagi õppida vana-aja juutidelt. Nad ei kasutanud kunagi Jumala nime ilmaasjata. Tegelikult oli Jumala nimi nende jaoks nii püha, et nad isegi ei öelnud seda välja, et nad ei kohtleks seda kergelt või lugupidamatult. Nad hoidsid Jumala nime pühas aukartuses.

Samal ajal kui nad tunnistasid Jumalat kui oma Isa, ei kasutanud nad oma palvetes kunagi ainult mõistet „Isa“. Pigem sidusid nad Isa mõiste Kuninga ja Issanda ideedega. See tava oleks abiks neile, kes võivad olla liiga altid Jumalat kui armastavat Isa sentimentaliseerima. Ta on Isa, aga Ta on ka Kuningas ja kogu maailma Issand. Meie kui kristlased peame hoidma seda tasakaalus. Meie sentimentaalsus ei tohi kunagi ületada meie lugupidamist Jumala vastu. „Issanda kartus on tarkuse algus“.