Vend Feliciano Barrientos, ustav kirjandusevangelist Guatemala misjonis, müüs suure hulga raamatuid Jutiapa linnas. Pärast päevapikkust raamatute kohaletoimetamist pöördus ta tagasi hotelli ja sõi parajasti õhtust, kui üks mees tema juurde kõndis ja uuris, kas ta müüb protestantlikke raamatuid ning kui palju need maksavad. Ta päris ka, kui palju raamatuid ta juba selles linnas inimestele oli viinud, ning kui kolportöör lahkuma asus, küsis mees veel, mis teed pidi ta kavatses minna ja millist linna järgmisena külastada. See tegi kirjandusevangelisti ettevaatlikuks ning ta lisas, et teda kaitsevad taeva inglid. Mees lahkus.

Hotelliteenija tuli kohe ja ütles töölisele, et see mees oli tuntud varas ja mõrtsukas ning oli kahtlemata kõiki neid asju uurinud, kuna kavatses talle teel järgmisesse linna kahju teha. Hotelli rahvas soovitas kirjandusevangelistil muud teed pidi minna ja isegi oma plaane muuta ning enne mõnd muud linna külastada; muidu oli tõenäoline, et ta satub probleemidesse.

Kirjandusevangelist sai sel ööl vaevu sõba silmale, kuid pärast Issanda tõotuste üle mõtisklemist otsustas ta järgmisel hommikul plaanipäraselt lahkuda ja järgmisesse linna minna.

Hommikul tõusis ta vara, sõi hommikust ning läks oma tuppa ja palus, et Jumal teda sel päeval teel kaitseks. Kui ta oli umbes poolteist miili kõndinud, nägi ta kahte suurte matšeetedega meest tee kõrval istumas, ilmselgelt valmis teda ründama. Meestele lähenedes ta palvetas, tuletades Issandale meelde, et ta oli oma elu Tema tööle pühendanud ning et ta naine ja lapsed sõltusid temast. Kindlana, et taevainglid temaga olid, astus ta edasi. Kui ta möödus, hüppasid need kaks meest püsti, kuid istusid kohe maha tagasi. Vend Barrientos rääkis nendega lahkelt ja läks oma teed.

Kolm päeva hiljem, kui ta teises linnas raamatuid laiali vedas, kohtas ta ühte neist meestest – just seda, kes temaga hotellis rääkinud oli ja kellest ta tol hommikul teed minnes mööda kõndis. Too ütles: "Härra, miks te ütlesite mulle, et te üksi rändate? Sel hommikul, kui te meist möödusite, nägime me kahte valgesse riietatud relvastatud meest, ning teie kõndisite nende vahel."

"Jah," vastas meie vend, "need olid kaks taevast inglit, kes mind alati tööl saadavad."

"Raamatuesitleja õlul on suur vastutus. Ta peaks oma tööd tegema, valmis Pühakirja selgitama. Kui ta paigast paika rännates oma usalduse Issandale paneb, on Jumala inglid tema ümber ning annavad talle sõnad, mida öelda ning mis toovad paljudele südametele valgust, lootust ja julgust" (Ellen G. White, "Kolportööritöö", lk 111).

Võib-olla tahab Jumal saata inglid Sinu kõrvale, kui Sa Tema heaks kirjandusevangelistina majast majja käid. Kas see poleks imeline?