Jeesus on väravate ja teede teema lõpetanud. Nüüd on Ta valmis rääkima valeprohvetitest, kes tulevad petlikus riietuses. Nende kahe kohtustseeni vahel toimub areng, mis ei tohiks meie tähelepanu alt välja jääda.

Näide kahest väravast ja kahest teest eraldab need, keda on palju, neist, keda on pisut ja need kes astuvad sisse laiast väravast, neist, kes astuvad sisse kitsast väravast. Kui olla selgem, käsitletakse esimeses näites kristlaste eraldamist maailmast: need, kes suunduvad igavese elu suunas, eraldatakse nendest, kes liiguvad igavese hävingu poole.

Kuid salmis 15 on vaatepilt vahetunud. Siin näeme esimest korda selles jadas, et on probleeme isegi koguduses, nende seas, kes väidavad, et on kitsal teel. Jeesus ei olnud utoopiline unistaja. Ta teadis, et koguduses tulevad probleemid, isegi nende seas, kes väidavad end olevat karjased ja õpetajad. Niisiis ütleb Ta, et peame hoiduma valeprohvetite eest. Eeldus selleks, et hoiatust kuulda võtta, on see, et me peame olema nende inimeste suhtes kohtumõistjad, hoolimata Tema manitsusest salmis 1, et me ei mõistaks kohut. Kuid taas hoiatab Jeesus meid kohtumõistmise motiivide suhtes. Ta ütleb, et peaksime uurima vilja, mida need inimesed kannavad. Kui oleme kannatlikud, kannab iga õpetaja, iga juht omal ajal vilja. Siis ja alles siis saame eraldada tõde valest.

Kolmas näide selles kohtuotsuste jadas viib meid sammu võrra valeprohveti juurest edasi. Salmides 21 kuni 23 ütleb Jeesus, et meil on vaja mõista kohut isegi selle üle, mis meie endi sees kallutab meid kuulama küll Tema sõnu, samas juhtides meid nende tegemisest eemale. See on üleskutse eneseanalüüsiks. Me peame kohut mõistma isegi iseenda üle.

Jeesus võtab meid ja meie usu avalikku tunnistust tõsiselt. Ja Ta tahab, et me võtaksime oma tunnistust sama tõsiselt kui Tema. Ta tahab, et me näeksime, et religioon on tõsine asi.