Tänane salm on sillaks Roomlastele 6:9 ja 6:11 vahel. Paragrahvi ülesehitus on järgmine:

1. Kristus on surmast üles tõusnud ja on saanud võidu surma üle (s. 9).

2. Ülestõusnud elu elab Ta Jumalale (s. 10).

3. Kristlased peavad elama nii nagu Kristus –, surnud patule, kuid elavad Jumalale (s.11).

Salm 11 toob meid tagasi 8. salmi juurde, milles Paulus ütleb, et „kui me ühes Kristusega oleme surnud, siis usume, et me ka elame koos temaga.” Kogu Roomlastele 6. peatüki esimene pool annab selgelt edasi Pauluse mõtte, et ükski kristlane ei tee pattu, selleks et arm võiks suureneda ja Jumal saaks seeläbi andestamiseks rohkem armu kasutada (vt salm 1). Kristlased ei saa elada patuelu, mässates Jumala ja Tema põhimõtete vastu (s. 2). Miks? Sest nad on surnud patule ja on ülestõusnud uuele elule, mida nende ristimine sümboliseerib (s. 3 ja 4). Edasi, salmides 5–7 tõmbab apostel paralleeli Kristuse ristilöömise ja ülestõusmise ning meie elu vahel. Paulus rõhutab salmides 6 ja 7, et kristlased ei saa elada patuelu, kuna nad on lubanud Jumalal oma enesekeskse olemuse risti lüüa.

Peale Kristuse ja meie vahelist negatiivset paralleeli salmides 5–7 (me oleme surnud patule), läheb Paulus edasi positiivse külje juurde salmides 8–10: kristlased on vaimulikult üles tõusnud ning nad elavad koos Kristusega nii nagu Kristus elab koos Jumalaga. See toob Pauluse lõpliku kokkuvõtteni 1. salmis esitatud küsimuse kohta, kas kristlased peavad jätkama patustamist. Nagu 2. salmiski, nii vastab Paulus ka siin selge „ei’ga”. Miks? Sest:

1) Nad elavad Jumala jaoks (ja on surnud patule) Kristuse läbi (s. 11).

2) Patt ei valitse nende elus, sest Kristus võitis patu ära (s. 12).

3) Nad annavad ennast Jumalale õiguse tööriistaks (s. 13).

4) Neil on uus valitseja – arm (s. 14).

Kui keerukas see argument ka poleks, on Pauluse mõttekäik Roomlastele 6. peatüki esimese pooles kristallselge: kristlased ei vali patuelu. Nad käivad selle asemel koos Kristusega jumalikkuse/jumalakartuse teed.