Kirjatundjad ja variserid olid head piibliuurijad. Tegelikult olid nad suurepärased piibliõpilased. Nad teadsid kõiki seaduse täppe ja kriipse ning olid pühendunud sellele, et nad ei riku seda väliselt. Muidugi ei olnud nad sellele niimoodi mõelnud. Kuid kuna neil polnud aimu seaduse sisemisest tähendusest, tähendas seadusetähe legalistlik tõlgendus nende jaoks vaid arusaama välise kohta. Jeesus räägib Matteuse evangeeliumi 5. peatükis, et nende arusaamal patust ja seadusest puudub sügavus.

Nüüd teadsid juudid seadusetähte vande kohta. Nad teadsid, et nad ei tohi Jumala nime kasutades valet vanduda. Kuid nad teadsid, et võivad vandes kasutada Jumala nime. Need olid seaduspärased reeglid. Need reeglid ei öelnud aga midagi selle kohta, kui vannutakse valet millegi muu juures. Ahhaa! Nad olid avastanud aiaaugu.

Sellised arusaamad panid kirjatundjad ja variserid vandeid kaheks jagama: need, mis olid absoluutselt siduvad, ja need, mis ei olnud. Iga vanne, mis sisaldas Jumala nime, oli absoluutselt siduv, aga ühtki Jumala nime vältivat vannet ei peetud siduvaks. Selline arutluskäik oli aluseks vande andmise möödahiilivale praktikale, mis rikkus tõe rääkimise tegelikku tähendust.

Jeesuse päevil uskusid kirjatundjad ja variserid, et templi juures vande andmine ei ole siduv, kuid templi kulla juures vandumine on siduv. Samuti ei peetud siduvaks altari juures antud vannet, kuid altaril oleva ohvri juures vandumine oli absoluutselt siduv (vt Mt 23:16–22). Selliste mahhinatsioonide ja tehniliste trikkidega võisid nad aususest kõrvale hiilida ja olla sellegipoolest religioossed.

Pole ime, et Jeesus ründas selliseid tavasid nii Matteuse 5. kui ka 23. peatükis. Kuna Jumal on kõige Looja, ei ole midagi, mis poleks püha, olgu selleks siis tempel või juuksed meie peas. Kõik kuulub Jumalale. Kõik on seotud Tema nimega.

Kristlastena peame olema läbipaistvalt ausad. Peame vältima kõiki peeneid ja mitte nii peeneid viise, kuidas tõest kõrvale hiilida, sest me teenime tõe Jumalat.