Hoiduge aga, et te oma vagasid tegusid ei tee inimeste ees, et nemad teid vaataksid, muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas! Mt 6:1

Matteuse 6:1 on mäejutluse teine suur üleminekusalm. Kuus kuud oleme uurinud Matteuse 5. peatükki, mis esitas meile kolm suurt ehituskivi kristlase elu kujundamisel. Esimene neist on õndsakskiitmised (Mt 5:3–12), mis esitab, milline peab olema iga kristlase iseloom. Teine osa oli kristlase tunnistus (salmid 13–16). Seejärel tulid ülimalt hinnalised õpetused (salmid 17–48), milles Jeesus selgitas kristlase õigust.

Mingil määral jätkab 6. peatükk Jeesuse arutlust kristlase õigusest. Kuid kui Matteuse 5:17–48 rääkis moraalsest õigusest, siis 6. peatüki esimene pool kirjeldab seda, mida võib nimetada religioosseks õiguseks.

Peatüki esimene osa käsitleb inimese jumalakartlikkuse kolme valdkonda: annetamist, palvetamist ja paastumist. Kuna need olid juutide jaoks tavalised vagaduse teod, kasutab Jeesus just neid valdkondi, et illustreerida põhimõtteid, mida saab rakendada kõigi religioosse vagaduse tegude puhul.

Pane tähele, et Jeesus ei käsi neid tegusid teha. Ta lihtsalt ütleb: „Kui sa oma almust jagad...“ ja „Kui sa palvetad...“. Ta eeldab, et taevariigi kodanikud teevad selliseid tegusid. See tõsiasi on iseenesest huvitav, kuna üks Tema kolmest illustratsioonist – paastumine – on evangeelsete kristlaste poolt vähe kasutusel ja mõned peavad seda isegi keskaja väärastuseks.

Palvetamine, paastumine ja almuste jagamine. Mis neil ühist on? Need kõik on vagaduse tegude illustratsioonid, need kõik on pühendumise teod, mida kristlased praktiseerivad oma suhtes taeva Jumalaga. Just seetõttu tuleks Matteuse 6:1–18 pidada lõiguks „kristlase vagadusest“.

Aita meid täna, Isa, kui me püüame praktiseerida suuri pühendumusest ajendatud tegusid, mis on kristliku elu lahutamatu osa.