Mis on tõeline aare, millest Jeesus räägib? Mis on aare, mida me peame talletama?

Mõned on tõlgendanud seda lõiku nii, et see viitab sellele, et Jeesus õpetas, et me võime ise oma pääste välja teenida. Nad tõlgendavad „aaret taevas“ kui inimese päästet ja igavest saatust. See tõlgendus on vastuolus ülejäänud Piibliga ja on ilmselgelt vale.

Siin on abiks Luuka paralleelkirjakoht. Luuka evangeeliumis on selge, et Jeesus räägib kuningriigist kui kingitusest. Ta viitab sellele, et aarded on need omadused ja teod, millel on igavene väärtus.

Juudid olid üsna tuttavad fraasiga „aare taevas“. Nad tuvastasid sellise varanduse konkreetselt kahe näitaja järgi. Esimene neist oli lahkus. Nad ütlesid, et heateod, mida inimene on teinud maa peal, saavad varanduseks taevas. Sellistel tegudel oli igavene väärtus ja igavesed tagajärjed.

Lahkuse põhimõte juurdus ka algkristlikus koguduses. Vaeste ja haigete eest hoolitsemine oli varasele kogudusele iseloomulik. Kristlased hoolitsesid nende eest, kellest keegi teine ei hoolinud.

Üks lugu räägib sellest, et Roomas Deciuse jõhkra tagakiusamise ajal tungisid võimud kristlikku kirikusse. Nad otsisid aardeid, mida nad uskusid kirikul olevat. „Näita mulle oma aardeid“, nõudis Rooma pealik. Diakon osutas leskedele ja orbudele, keda toideti, ja haigetele, kelle eest hoolt kanti. „Need“, vastas ta, „on koguduse aarded.“

Lahkusel on igavesed tulemused. Kogudus on alati uskunud, et „mida me hoiame, selle kaotame ja mida me kulutame, seda meil on.“

Lahkuse tulemused ei lõpe kunagi. Sellised on Jumala riigi igavesed aarded, sellised aarded, millesse Jeesus palub meil investeerida.