Siin on tuttav piiblilugu. Kirjatundjad ja variserid lohistavad otse abielurikkumiselt tabatud naist ja tahavad teada, kas Jeesus järgib Moosese käsku, et abielurikkujad tuleb kividega surnuks visata.

Kui Jeesus ütleb ei, võivad nad esitleda Teda rahvale kui Moosese käskudele mitteustavat. Teisest küljest, kui Ta on nõus ta kividega surnuks viskamisega, võib temast Rooma võimudele teada anda, sest juutidel ei olnud õigust langetada surmaotsust. Kirjatundjad ja variserid olid enda meelest Jeesuse nurka ajanud. Mõlemad vastused hävitaks tema mõju. See oli „õigluse“ kaitsjate suurpäev.

Ometi on midagi puudu! Kus see mees on? Kas nad ei öelnud, et naine tabati „otse teolt“? On üldtuntud fakt, et sellise teo sooritamiseks on vaja kahte. See on ilmselgelt tellitud töö ja Jeesus näeb selle läbi.

Jeesus ei vasta otse. Ta lihtsalt põlvitab ja kirjutab oma mõtted liivale. Üksteise järel mõistavad juudid, et nad on avastatud. Siin nad kavandavad Jeesuse surma ja kasutavad seda naist oma eesmärgi saavutamiseks. Nad astuvad jultunult mitmes punktis üle Jumala seadusest ja Jeesus teab seda. Järgmisena ütleb Ta, et see, kes ei ole pattu teinud, viskaks esimese kivi. Siis Ta jätkab kirjutamist, samas kui juudid südametunnistuse vaevas üksteise järel minema hiilivad.

Milline lugu! Milline näide palgiseadusest (püüd eemaldada puru teise silmast, kui oma silmas on palk). Miks oleme nii mures teiste puuduste pärast ja täielikus teadmatuses enda omadest? Kuidas saab olla, et oleme teiste vastu nii karmid, aga enda vastu nii hellad?

Ära jäta neile küsimustele vastamata. Jeesus räägib sinuga. Ta räägib minuga. Ära pane seda hommikvalveraamatut käest ja ära põgene vagasse palvesse peitu. Ei, ei! Ära tee seda! Jeesus kutsub meid üles just nüüd aru andma. Lase Tal endaga rääkida. Me mõlemad vajame seda.