See salm ulatub tagasi 5. salmini ja toob sealt kaasa mõtte, et need, kes koos Kristusega patuelule surevad, mida sümboliseerib ristimisel veehaud, need kasvavad kokku „ka Tema ülestõusmise sarnasusega”. Salm 5 ei räägi tulevasest ülestõusmisest aegade lõpus, vaid praegusest kogemuseset. Siia ongi salm 11 meid toonud. Kristlased pole mitte ainult patule surnud, vaid nad elavad Jumalale Kristuses Jeesuses.

Mida see tähendab? Mis on meiega toimunud? Esiteks, me oleme Kristusega lepitatud. Me olime enne Tema vaenlased ja hukkamõistu all, kuid nüüd, Kristuse vastuvõtmise läbi oleme saanud osaks Jumala perekonnast. Me oleme Jumala sõbrad ja Tema on meie sõber. Meil on uus suhe.

Teiseks, meist on saanud „uus loodu” nagu Paulus seda nimetab (vt 2Kr 5:17, 18). Jeesus nimetab seda Nikodeemusega kõneledes uuesti sündimiseks (Jh 3:7), kuid mõte on sama. Kristlastena on meie olemuses midagi uut ja erinevat. Varem ei olnud meil mingit huvi Piibli uurimise vastu, kuid nüüd kuuleme selles Jumala häält. Nüüd meile meeldib Piibli uurimine. Varem me arvasime, et oma vigade pärast vabandamine ja teiste teenimine tähendab nõrkust, kuid nüüd tahame olla heades suhetes ja õnnistuseks isegi neile, kes meid ärritavad. Mis on põhjustanud sellise erinevuse? Jumal on meid muutnud. Me oleme uus loodu, kui me Temaga ellu ärkame.

Kolmandaks, me ei ole enam rahul piiratud materiaalse maailmavaatega ning meil tekivad uued eesmärgid. Meid ei rahulda enam selle maailma asjad. Tagasi vaadates näeme, et asjade omamine pole meile kellelegi tegelikult rahuldust pakkunud. Aga me püüdsime seda illusiooni säilitada. Kuid kristlased on vabad illusioonides elamisest. Me mõistame, et ilusad kodud ja uhked autod kaovad ühel päeval, et meelelahutused ja lõbustused mööduvad. Teades, et oleme siin vaid rändurid, ootame meiegi Aabrahami kombel „linna, mille meister ja ehitaja on Jumal” (Hb 11:10). Jumalaga elamine on meie elu muutnud.