„Patt on seaduserikkumine.“
Kuid mis on seadus?
Kirjatundjad ja variserid Matteuse evangeeliumi 5. peatükis öelnuks meile, et seadus tähendab seaduse teksti ning patt on tegude või käitumisega sellest üleastumine.
See on just see tõlgendus, millele Jeesus oma jutluses (Mt 5. ptk) vastu astub. Jeesuse (vt Mt 22:35–40) ja Pauluse (vt Rm 13:8, 10; Gl 5:14) jaoks ei ole seaduse tuum kümne käsu konkreetses sõnastuses, vaid moraalses kohustuses armastada Jumalat ja ligimest.
See tähendab, et kõik, mis on armastuseta, on patt. Ja see tähendab, et tõest möödahiilimine vande andmisega on patt. Jumala armastuseseaduse pikk käsi ulatub palju kaugemale, kui muistsed või tänapäevased legalistid eales mõista suudavad. See hõlmab kogu meie elu.
Variserlik mõistus on aga õnnelik seni, kuni ta suudab end veenda, et ta järgib seadusetähte. Näiteks seni, kuni ta ei ole süüdi füüsilises abielurikkumises või tegelikus lahutuses või füüsilises mõrvas, usub ta, et on õigel teel.
Variserlik mõistus tõlgendab seaduse tähendust ja määratleb selle õiguslikus vormis nii, et ta tunneb end vabalt, kui teeb paljusid asju, mis on täielikus vastuolus armastuseseaduse vaimuga, kuid jääb siiski süütuks.
Variserlik mõistus on seisukohal, et „keelatud teo sooritamine on patt ja seni, kuni ma selgelt piiritletud tegu ei tee, on kõik hästi“. Nii kortsutavad mõned inimesed kulmu teiste peale, kes kannavad abielusõrmust või mõnda ehet, samas tunnevad nad end luksuslikus kodus elades või superautoga sõites täiesti õigena. Nad on määratlenud „maailmalik“ olemise nii, et nad jätkavad oma eneseõiguse rahuldamist. Variserlik mõistus muudab patu tähtsusetuks ja hoiab seda ohututes piirides.
Jeesus purustab kõik sellised katsed. Sellised inimesed ei saa pihta, milles kristlus seisneb.