Eile kõnelesin ma kutse peale vangidele [Oregoni osariigis Sa-lemi lähedal]. Väga armastusväärne usuõde Jordan viis mind oma vankril kohale. ... Olin üllatunud, nähes nii peent intelligentsete meeste seltskonda. Oh kui kurb! Nii noored mehed, nooremad kui meie oma kallid poisid, nii targad, et näevad välja, nagu nad võiksid olla ühiskonnas ükskõik missugusel positsioonil. Sa ei os-kaks ette kujutadagi, et nad on vangid, kui ei näeks nende kum-malist riietust. Ja see oli nii kena ja puhas. Nende välimuses ei olnud midagi eemaletõukavat.

Kõigepealt juhatas superintendent meid sisse ja siis tõmmati kellahelina peale valju müraga eest rasked raudriivid ning sada viiskümmend vangi tungles oma kongidest välja. Siis pandi meid koos nendega luku taha – vanglaülem, superintendendi naine (lõunast pärit daam), vend ja õde Carterid, õde Jordan ja mina. Vangid laulsid vend Carteri juhtimisel. Seal oli orel. Mängija oli noor mees, suurepärane muusik, paljutõotav inimene, kuid – oh kui kurb! – süüdimõistetu! Ma alustasin palvega ja kõigi pead kummardusid. Siis laulsid nad jälle ja seejärel pidasin neile kõne.

Nad kuulasid äärmiselt tähelepanelikult, kui ütlesin need sõ-nad: „Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks ja need me olemegi“ (1Jh 3:1). Seejärel jutustasin Aadama patust, tema langemisest ja Jumala annist Aadama eksimuse lunastamiseks, armastusest, mida ilmutati siin, et päästa inimest patust ja hävingust. Ma peatusin Kristuse kõr-bekiusatusel, võidul, mille Ta inimkonna heaks saavutas, ja sellel, kuidas inimene võib Saatana hukutavatest püünistest pääseda, kui ta paneb oma lootuse Kristusele.

Mõne hetke rääkisin patu olemusest, sellest, et patt on seadu-serikkumine ning sellest, kuidas patune võib Jumala ees kahetse-des ja meie Issandasse Jeesusesse Kristusesse uskudes saada täieliku ja tasuta pääste osaliseks. Kuid inimene ei saa Kristuse vere teene-te kaudu päästetud, kui ta jätkab Isa seadustest üleastumist. ... Kristuse surm tõendab patusele, et kui ta elab patus edasi, siis ei ole tema jaoks mingit lootust. Tema ainus lootus andestusele Kristuse vere kaudu on kuuletumine kõigile Jumala käskudele. Ma kõnelesin pikalt lõplikule võitjale antavast tasust – kaduma-tust elukroonist, mis tema pähe asetatakse.

Inimesed kuulasid kõige pühalikumal ilmel ning pisarais sil-mad ja värisevad huuled näitasid, et nende süda, kuigi patuga kalgistunud, tajus räägitud sõnu. – Kiri nr 32, 24. juuni 1878, James White’ile, kes oli reisil Ameerika Ühendriikide idaosas.