Nagu kogu mäejutluses, on ka Meie Isa palves loogiline järjekord. Laused järgnevad üksteisele vajalikkuse järjekorras. Näiteks esimene lause esitab palve, et Jumala nimi oleks pühitsetud inimeste seas. Kuid hetkel, mil see palve on lausutud, tuletatakse meile meelde, et Jumala nime ja isikut üldiselt ei pühitseta.

Miks on see nii? Miks ei austata Jumalat nii, nagu Teda peaks austama?

Vastus on nii lihtne kui ka keeruline. Lihtne vastus on, et sellise olukorra on kaasa toonud patt. Vastus muutub keerulisemaks, kui paneme tähele, et on olemas teine kuningriik, mis on rajatud maa peale, ja see on konfliktis Jumala kuningriigiga.

See on pimeduse kuningriik, Saatana kuningriik. Piibel ei väldi juttu Saatana kuningriigist. Johannese evangeelium nimetab Saatanat „selle maailma vürstiks“ (Jh 12:31), Paulus nimetab teda vürstiks, kellel on meelevald õhus (õhuvalla vürstiks, ١٩٦٨; Ef 2:2). Taas kirjutab Paulus efeslastele, et kristlane peab selga panema kogu Jumala sõjavarustuse, sest „meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega.“ (Ef 6:11, 12)

Seevastu Jeesust nimetatakse „maa kuningate valitsejaks“ (Ilm 1:5). Ja kahtlemata keskendus Tema kuulutus Tema kuningriigi võidule pimeduse kuningriigi üle. Tegelikult tuli Jeesus selleks, et saavutada Jumala kuningriigi ülim võit universumi kosmilises konfliktis.

Lause „Sinu riik tulgu“ tabab otse Kristuse ja Saatana vahelise võitluse keskmesse. Ja iga inimene (sina ja mina) on ühe või teise kuningriigi sõdur. Me oleme kas aktiivselt Kuningas Jeesuse poolel või siis Saatana poolel.

Kuidas on see minuga täna? Kelle kuningriiki ma edendan? Kust ma seda tean?