Hispaania vanasõna ütleb, et surilinal pole taskuid. See õpetussõna käib sama tõe kohta, millest räägib Paulus oma esimeses kirjas Timoteosele.

Aga mõtle sellele korraks. Kas me tõesti ei võta midagi kaasa, kui me siit ilmast lahkume? Kas meie siin oldud aastate jooksul pole juhtunud midagi, millel oleks igavene tagajärg? Kas igaüks meist on lihtsalt pühitud nii ära, et iga inimene algab ülestõusmisest kui neutraalsest nullist? Enne edasi lugemist võta mõni hetk aega, et neid küsimusi arutada või nende üle järele mõelda.

Sooviksin välja pakkuda, et on midagi, mida me siit elust järgmisesse kaasa võtame. Muidugi ei ole see hõbe, kuld ega muu omand. Paulus ja hispaania vanasõna on selles arvestuses üsna õiged. Aga mida me saame võtta ja peame võtma on iseloomu aare – midagi, mida ei saa kanda taskus, kuid midagi, mida iga inimene arendab ühes või teises suunas.

Siin maa peal me vormime iseloomu. Iseloom on see, kes me oleme. See on meie identiteet. Ja sellel on igavesed tagajärjed. Ainult need, kellel on Jeesuse-sarnane iseloom, on õnnelikud Jumala kuningriigis ja ainult nemad saavad osa esimesest ülestõusmisest.

Peale Jeesuse vastuvõtmise on iseloomu ülesehitamine elu tähtsaim ülesanne. Iseloom on miski, mille me taevasse kaasa viime. Iseloomul on igavesed tagajärjed. Seepärast võib Ellen White kirjutada, et „iseloomu kujundamine on kõige olulisem töö, mis on inimestele usaldatud.“ (Education, 225). Kristuse-sarnase iseloomu arendamine on aarde kogumine taevasse, „kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta“ (Mt 6:20).

Taevasel aardel on muidugi ka maine väärtus. Iga päev mõjutavad hea (või halva) iseloomuga naised ja mehed oma lapsi ja teisi inimesi, kellega nad kokku puutuvad.

Täna võib mu elu muutuda. Ja see, kes ma olen täna, annab kindla eelaimduse, kes ma olen homme.