Kui Trang Nga oli otsustanud minna oma naise ja laste juurde, keda Viet Kong vangistuses hoidis, lahkus ta majast ja läks kõigepealt turule, et varustust kaasa muretseda. Teel turult tagasi kohtas ta üht oma vennalastest, kes tuli jooksuga, õhinal, ja teatas, et ta naine ja lapsed olid just ta naiseõe koju jõudnud. Rõõmsa südamega jooksis Trang Nga nii ruttu, kui suutis, et taas oma perega kokku saada.

Kui ta koju jõudis ja kui taaskohtumise esmane rõõm veidi vaibunud oli, kuulis Trang Nga, et ta naine ja lapsed pääsesid põgenema, kui end talunikeks riietasid ja riisipõldudele jalutasid. Lõuna ajal peitis pere end riisipõllule, selle asemel, et lõunasöögiks ja puhkuseks koju tagasi pöörduda. Mõne aja pärast hiilisid nad üle põldude džungli piirini ja suundusid Danangi. Selle vabaduse nimel pidid nad oma mugava kodu ja kõik neile kuuluva maha jätma. Ometi olid nad õnnelikud, et Issand oli nende elu säästnud.

Mõnda aega pärast seda külastas divisjoni kirjastusjuht Trang Nga ja ta pere Danangi piiril asuvas põgenikelaagris. Nende väike hütt oli ehitatud vanast puidust, papist ja mõnest tinatatud plekitükist. See oli nii väike, et ta ei saanud sees sirgelt püsti seista. Kui ta Trang Ngaga vestles, kuulis kirjandusjuht, et nad olid ilma jäänud kogu maisest rikkusest, kaasaarvatud oma kodust, kuid polnud kaotanud usku Kristusesse. Tema ja ta naine olid juba alustanud põgenikekülas väikese hingamispäevakooligrupi korraldamist. Nad andsid õhtuti ja hingamispäeviti väikesele hulgale inimestele piiblitunde. Trang Nga jätkas ikka oma raamatumüügitööga, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud, ja mõne kuu pärast ehitati valmis lihtne hoone ja loodi kogudus.

Ta uuris, mis olid mehe tulevikuplaanid. Tran Nga vastas: "Praegu kavatsen ma siia põgenikelaagrisse jääda. Võibolla Issand lubas sel kogemusel meie ellu tulla just selleks, et ma saaksin tuua adventsõnumi nende põgenikeni siin laagris. Me teeme, mida suudame, et siinset kogudust üles ehitada ja tugevdada ning seejärel palvetame, et avaneks mingi võimalus oma külla tagasi pöörduda. Ma loodan, et meie kodu on ikka veel seal. Samas, kui see on hävitatud, pole ka lugu. Me hakkame otsast peale. Olen kindel, et Issand õnnistab mind ka edaspidi, kui jätkan Tema kirjandustööga. Me ei ole üldse heitunud. Tegelikult oleme hoopis Issandale tänulikud, et ta meie elu säästis ja et võime ikka veel Tema heaks töötada."

Milline usk! Milline meelsus nendel inimestel on! Kui vaid kõigil Jumala lastel selline suhtumine oleks, millise muutuse see endaga kaasa tooks!

Palvetagem jätkuvalt töö eest Vietnamis, kus kirjandustöö on peatatud – loodetavasti ei lähe enam kaua, et me saaks taas vietnamlastele viia meie kirjandust, mis valmistaks neid ette Jeesuse teiseks tulekuks.

"Meie raamatuesitlejad (kirjandusevangelistid) peavad olema Jumala evangelistid" (Ellen G. White, "Kolportööritöö", lk 39).