„Te tunnete nad ära nende viljast.“ Valeprohvetite kavaluse tõttu ei saa neid alati välise näivuse järgi määratleda. Vaja on uurida nende vilja.

Et õunapuud kannavad õunu ja kookospalmid kookospähkleid, on loodusseadus. Kookospähklid ei kasva mürgisel luuderohul ega õunad ohakail. Loodus on järjepidev ja prognoositav. Nii on ka inimestega. Kui anda neile piisavalt aega ja ruumi, ilmneb nende tõeline iseloom. Nii on see ka prohvetite ja teiste usujuhtidega. Neid saab testida nende vilja järgi.

Aga mida mõtles Jeesus Matteuse 7. peatükis vilja all?

Seda on tõlgendatud erinevalt. Ühed väidavad, et prohveti vili on tema õpetused. Tõelisel prohvetil on õiged doktriinid. Mõned neist väidavad, et hea vilja ainus tähendus on õige õpetus.

Teised on sama järeleandmatud, väites, et hea vili on seotud prohveti iseloomuga. Nad arutlevad, et hea vili on ainuüksi eluviis, kuidas nad elavad. Seda tõlgendust parafraseerib The Message’i tõlge: „Olge ettevaatlikud valejutlustajate suhtes, kes naeratavad palju ja tüütavad treenitud siirusega. On võimalik, et nad koorivad sind ühel või teisel moel. Ära vaimustu karismast, otsi iseloomu. Peamine on see, kes jutlustaja on, mitte see, mida ta ütleb.“

Tundub, et mõlemad tõlgendused on tõenäoliselt nii õiged kui ka valed. Nad eksivad, öeldes, et vili peab olema kas õpetus või iseloom. On vale tõmmata õpetuste ja iseloomu vahele ülearu kindlat piiri, sest inimeste õpetused voolavad üldiselt ka nende igapäevaellu.

Peamine on silmad lahti hoida. Ühest küljest ei taha me olla nii naiivsed, et jääme hätta religioossete petturitega. Kuid teisest küljest ei taha me muutuda nii skeptiliseks, et ei märkagi Jumala õnnistusi.

Aita meid, Isa, et meil oleks eristusvõimeline vaim, kui me püüame kuulda Sinu häält.