See salm on väga realistlik selles mõttes, et ühest küljest näitab see, et kristlased ei peaks Kristuse võidu tõttu lubama patul oma elus valitseda. Kuid teisest küljest näitab see ka probleemi, et isegi uuestisündinud kristlasi kiusab patu himu.

Paulus manitseb oma lugejaid mitte lubada patul valitseda. See manitsus juba näitab, et patt on veel kohal, et kristlaste elu ei ole nii pilvitu, ilma mingi patu võimaluseta. Isegi, kui nad on Kristuses, elavad nad ometi surelikus ihus. Nad tunnevad ikka veel selle riukaid. Paulus kujutab salmides 5 ja 6 pattu kui troonilt tõugatud, kuid ometi tugevat kuningat, kes on otsustanud valitseda kristlaste elu, nii nagu ta tegi seda enne nende pöördumist. Seepärast manitsebki apostel mitte lubama patul ülemvõimu saavutada, sest patul ei ole enam õigust valitseda.

Patul ei ole tegelikult mingit võimu uskliku üle, kuni usklik ise ei otsusta selle himudele alluda. Ka Peetrus teeb sarnase üleskutse: „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas”... ma manitsen teid kui majalisi ja võõraid siin ilmas – hoiduge lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu!” (1Pt 2:9–11)

Kristlastest saavad Jumala kuningriigi kodanikud samal hetkel, kui nad Kristuse juurde tulevad. Samal hetkel saavad neist ka võõrad ja majalised Saatana patu ja surma kuningriigi jaoks. Aga Paulus ütleb meile tänases salmis, et patu jõud ikka toimib veel, kuigi see ei ole enam ülim jõud.

John Wesley aitab seda selgitada. Ta kirjutab: „Patt jääb meie südamesse ... isegi neil, kes on taassündinud. Kuigi see enam ei valitse, on tal võim meie üle. See näitab meie kalduvust kurja suunas, näitab tagasilangevat südant, jätkuvat lihahimu kalduvust seista vaimu vastu. Kui me pidevalt ei valva ja palveta, siis võib see õitsele puhkeda mõnikord uhkusena, mõnikord vihana, mõnikord maailma-armastusena, kerge elu armastusena, austuse-armastusena või lõbuarmastusena rohkem kui me Jumalat armastame. See ilmneb tuhandel viisil ja tuhandes teeskluses, et rohkemal või vähemal määral elavast Jumalast eemale viia.”

Sellises pidevas võitluses on meie ainus kindlus säilitada pidev suhe võidu Jumalaga.