Akadeemilises kogukonnas elades tunnistan, et haridusasutuste südameveri on kriitika. Terved teadmiste harud põhinevad kriitikal – kirjanduskriitika, ajalookriitika, kõrgem ja madalam kriitika jne. Selleks meil ongi ülikoolid, et tudengite vaimuteravus areneks teooriaid vaidlustama, ideid analüüsima, tõendeid uurima ja järeldusi kritiseerima. Me peame õppima kriitiliselt mõtlema, et me ei langeks tõest kaugel olevate arvamuste või väidete õnge. Looja lõi meile lõppude lõpuks mõistuse, et arutleksime hoolikalt ja palvemeeles kogu elu üle.

Oma mäejutluses ei vaidlusta Jeesus kriitilist mõtlemist, vaid mõistab hukka kriitilise käitumise. „Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast välja, ja siis sa näed pindu oma venna silmast välja tõmmata!” (Mt 7:5) Kreekakeelne sõna silmakirjatseja kohta – hypokritēs – tähendab näitlejat kreeka laval, kes teeskleb, et ta on keegi, kes ta ei ole – ta kannab maski ja petab publikut. Kui ma petan kõiki, mängides või teeseldes seda, kes ma ei ole, siis olen silmakirjatseja. Ja ma olen astunud üle peenikese joone, mis eraldab kriitilist mõtlemist ja kriitilist käitumist. Selles on kätketud oht, ja mitte üksnes akadeemikute, vaid kõigi jaoks.

Kuid kas kellegi kritiseerimine on patt? Sõna „kritiseerima” tuleneb kreekakeelsest sõnast krites, mis tähendab „kohtunik”. Kui me kedagi kritiseerime, siis tegelikult võtame kohtuniku rolli ja mõistame kohut. Aga nagu meie tänane tekst meenutab, on universumis ainult üks Kohtunik. Nii et kui ma sind kritiseerin, omastan ma Jumala enda ainuõiguse! Ja see on iga raamatu järgi patt – Jumala mängimine kellegi üle kohut mõistes.

Kas mäletad Puusepa seadust? See, milles sa teisi kritiseerid, kehtib alati ka sinu kohta. Oswald Chambers ütleb selle tõe kohta tabavalt: „Iga halva asja, mille ma sinust leian, leiab Jumal ka minust. Iga kord kui ma kohut mõistan, mõista ma iseennast hukka … Ära mõõda kogu aeg teisi inimesi oma mõõdupuuga. Iga inimese olukorras on alati vähemalt üks fakt, millest me veel midagi ei tea. … Ma pole kunagi kohanud inimest, kelle pärast ma peaksin olema meeleheitel või kelle suhtes peaksin kaotama kogu lootuse, kui olen märganud, mis on minus endas ilma Jumala armuta.” („Kirkuse kütkes”, 17. juuni) Miks siis olla alaline arvustaja oma abielus, koguduses, töökohas, koolis? Lase Jumalal olla kohtunik ja sul on rahu.