Paljud Roomlastele 7. peatüki uurijad väidavad, et kristlane ei tohiks kunagi enda kohta nii öelda. Nad rõhutavad, et kristlase elu peaks olema üks rõõm, rahu ja võit. Kas tõesti? Kas sina ei ole kunagi kordagi langenud? Kas sa pole kunagi olnud pettunud endas, petnud Jumalat või teisi sellega, et ei ole teinud armastusetegusid või oled mõne halva sõnaga kedagi solvanud? Või oled sina nende hulgast, kellest räägib Johannes, kes peavad endid nii heaks, et usuvad end asuvat väljaspool igasugust pattu. Kuigi kõige viletsamad kõigist inimestest, ei saa nad sellest ise aru. Nad kannatavad „headuse” patu all. Nagu Johannes ütleb, nad ei peta mitte ainult iseendid, vaid teevad ka Jumala valetajaks (1Jh 1:8–10). Kui nurjatuks sa võid muutuda? Mõned sellistest parem-kui-sina inimestest on tegelikult õelamad kui Saatan, kaitstes oma põhimõttelisi või elustiili ideaale. Nemad on need, kelle kohta kehtib üks lause, mida nägin hiljuti ühel auto kaitseraua kleeppildil: „Jeesus, päästa meid ... Sinu järgijate käest.”

Kuid kes on Tema järgijad? Kas variserid, kes lõid Ta risti, sest Ta ei pidanud hingamispäeva nii nagu nemad või sellised pöördunud nagu Paulus, eks-variser, kes jõudis arusaamisele kristlikust realismist ja iseenda viletsusest, kui ta oli langenud? Pöördunud kristlase tunnuseks on see, et nad näevad oma puudujääke, kahetsevad neid ja hüüavad Jumalale: „Oh mind õnnetut inimest!” Just see oli Pauluse kogemus, mis muidugi ei kirjeldanud kogu tema kristlikku kogemust, nagu varasematel päevadel vaatlesime. Kirjas roomlastele 7. peatükis räägib ta oma languseaegadest, mitte aga oma elu üldisest suunast, mille ta toob esile 8. peatükis.

Taavet, kelle kohta Jumal ütles, et ta on inimene Tema südame järgi, koges sama mis Pauluski. Kuulake tema viletsusohet, kui ta seisis silmitsi oma patuga: „Sest kõik mu pahateod ulatuvad üle mu pea; nagu raske koorem on need läinud rängemaks kui ma suudan kanda! ... Sest ma pean tunnistama oma pahategu, ma olen mures oma patu pärast! ... Ära mind hülga, Issand, mu Jumal, ära ole minust kaugel! Tõtta mulle appi, Issand, sa mu pääste!” (Ps 38:5, 19, 22, 23)

See, mu sõber, on pöördunud inimese südantlõhestav karje, inimese, kes tunneb Jumalat ja seda, kui kohutav on Talle pettumust valmistada.