Kolm korda kasutab Jeesus 6. peatükis sama näidet, et midagi meile selgeks teha. Ta teadis, et patust nõrgestatud inimmeel peab kuulma ühte asja mitu korda, et sellest aru saada. Ja Jeesus on ideaalne õpetaja.

Pane tähele Tema õpetamisstiili. Kõigepealt esitab Ta 1. salmis üldpõhimõtte: ära tee jumalakartlikke tegusid, et teised inimesed sind näeksid. Sellised inimesed ei saa mingit tasu peale oma ego rahuldamise. Järgmisena jätkab Ta selle peamise õppetunni illustreerimist, mis puudutab almust (salmid 2–4), palvetamist (5, 6) ja paastumist (salmid 16–18).

Kõik need kolm illustratsiooni kordavad sama mustrit. Kõigepealt tuleb kirjeldus valest vagaduse viisist, mis keskendub „kummardaja pühaduse“ avalikule näitamisele. Nende ebasiira motivatsiooni tõttu (kummardada endale tähelepanu juhtides, samas väites, et nad kummardavad ja juhivad tähelepanu Jumalale) nimetab Jeesus neid kõigis kolmes illustratsioonis „silmakirjatsejateks“.

Sõna „silmakirjatseja“ tähendas kreeka keeles näitlejat laval. Nüüd on näitlejaks olemisel ka positiivne külg. Saab ju üllas inimene teise osa mängida tundlikult ja täpselt. Kuid Jeesus korjas üles selle sõna negatiivse tähenduse. Negatiivses mõttes on lava teesklusmaailm ja näitlejad petturid. Noil päevil kandsid näitlejad näo ees maske; maskide varju olid peidetud megafonid, et näitlejaid kuulda oleks. Seega on silmakirjatseja see, kes kannab vale nägu. Ta teeskleb, et austab Jumalat, austades samal ajal iseennast. Sellistel inimestel on oma tasu juba käes.

Iga illustratsiooni teine pool soovitab õiget viisi kohustuse täitmiseks. Kõigil juhtudel on keskne idee, et pühendumise motivatsioon peaks põhinema pigem inimese suhetel Isaga kui soovil hea välja näha. Kõik kolm näidet lõpevad väitega, et ustavad saavad tasu Jumalalt.