Matteuse 6:26 ütles Jeesus, et võime lindude vaatlemisest saada õppetunni muretsemise kohta. Nüüd salmides 28–30 osutab Ta lillede poole, et anda sarnane õppetund.
Üks Jeesuse õpetuse fookuspunkte näites lilledest on ahi (salm ٣٠). Palestiina ahi oli valmistatud savist. See oli nagu küljeli kast või kummuli pada, mis oli asetatud telliskividele. Kui kokk soovis kiiresti temperatuuri tõsta, viskas ta ahju peotäie heina ja kuivanud lilli.
Lillede elu oli olnud lühike, enne kui nad ahju visati, et saada küpsetamiseks vajalik kuumus. Kuivanud lilledel polnud paremat kasutust kui leiva valmistamiseks ära põletamine, ometi riietas Jumal nad iluga, mida isegi Saalomon ei suutnud jäljendada.
Jeesuse mõte on järgmine: kui Jumal annab sellise ilu lühikese elueaga lilledele, kui palju enam hoolitseb Ta siis oma inimlaste eest? Kindlasti ei unustaks heldekäelisus, mis jagas pillavalt ilu lilledele, meid, inimesi, Jumala loodu krooni.
Muidugi, enamik meist ei põleta kuiva heina ja lilli oma ahjus. Kuid enamik meist imetleb kahekümne esimesel sajandil ikka veel lillede ilu. Imetleme neid sedavõrd, et kulutame hulga raha, et osta lilli pulmadeks, sõbrapäevaks ja nii edasi.
Aga me ei saa neid kestma panna. Kohe, kui nad lõikame, hakkavad nad hääbuma ja surema. Me toome nad koju kogu oma suurepärase iluga, kuid mõne päeva pärast on nad koos prügiga kadunud.
Aga inimesed ei ole aja jaoks. Me oleme igaviku jaoks. Kui mõistame, et Jumal on juba andnud igale kristlasele igavese elu (vt Johannese 3:36; 5:24), võime hakata mõistma, miks meil on nii vähe põhjust muretsemiseks.