Pole mingit põhjust, miks Jumal ei võiks laste kaudu samamoodi töötada kui Ta seda täiskasvanute kaudu teeb, et oma kuningriigi tarvis inimesteni jõuda. Tegelikult võivad lapsed tihtipeale täiskasvanutest efektiivsemaks osutuda. Süütu ja siira suhtumise tõttu on laps Püha Vaimu jaoks tihti kergemini õpetatav ja see sulatab nende südamed, kellega ta räägib. Jeesus ütles, et peaksime saama väikeste laste sarnaseks, kui tahame Jumala kuningriiki pärida.

Roberto oli vaid üksteist aastat vana. Ta isa oli kirjandusevangelist ja Roberto tahtis ka selleks saada. Ta ei tahtnud oodata kuueteistkümne või kaheksateistkümne aastaseks saamiseni, et Jumala kirjandusevangelistide armeega ühineda. Ta tahtis kohe kirjandusevangelist olla ja ta ei näinud mingit põhjust, miks ta ei võiks seda teha.

Pärast oma vanematega sellest rääkimist ja lubaduse andmist, et ta ei jäta kõrvale oma koolitööd, oli Roberto poolel teel kirjandusevangelistiks saamisel. Ta sai esimesed kirjandusvarud – peamiselt ajakirjad – ja oli valmis külastama oma esimest klienti. Kuid kuhu minna? Ta mõistis, et ta peab minema kuhugi, kus paljud ta ajakirju osta saaksid. Roberto ei suutnud leida midagi paremat kui lennujaam ja sinna ta läkski, ise põnevil, kuidas Jumala sõnum inimesteni jõuab. Ta oli kindel, sest ta oli palju palvetanud alates sellest ajast, kui Jumala töö tegemise mõte talle pähe tuli.

Roberto jõudis lennujaama ja hakkas kohe oma ajakirju müüma. Ta oli edukas, kuid peagi tundis ta õlal ühe mehe kätt ja see palus tal endaga kabinetti kaasa minna. See oli lennujaama tegevdirektori assistent. Ta selgitas väga kindlalt, et lennujaamas pole müümine lubatud. Roberto nägi, et see mees tõesti mõtles seda, mida ta ütles, kuid ta arvas, et ka lennujaamas töötavad inimesed vajavad Jumalat. Niipea kui ta tegevdirektori assistendi kabinetist lahkus, küsis ta esimesest letist, kust ta tegevdirektori leida võiks.

Roberto leidis end peagi suurest kabinetist, mis ei kuulunud direktori assistendile, vaid tegevdirektorile endale. See oli lahke mees. Kui Roberto direktorile oma töö eesmärki selgitas, puudutas selle noore poisi siirus mehe südant. Ta andis poisile loa töötada lennujaamahoones ning lisaks sellele ka kirja, mis seda luba kinnitas. Roberto lahkus tegevdirektori kabinetist laulva südamega. Ta mõistis, et see oli ime. Ta naeratas ikka veel, kui direktori abiga jälle kokku põrkas. Seekord oli mees väga tõsine. Ta nõudis, et Roberto koheselt majast lahkuks. Kuid Roberto tõmbas taskust välja direktori kirja ja nägi direktori abi suhtumises kohest muutust.

Just siis saabus lennuk, milles oli ka riigi president. Roberto leidis õige koha, et presidenti näha ja ka talle kirjandust müüa. Tal läks väga hästi, sest peale presidendi ostsid ka paljud teised tema kirjandust. Robertol oli suurepärane päev! Päev, mida ta kunagi ei unusta. Püsivus tasub ära.