Eile panime tähele, et nii Paulus kui ka Jeesus andsid vandeid. Siit tulenevalt ei võtnud kumbki neist Jeesuse sõnu Matteuse 5:33–37 sõna-sõnalt. Ja tänases piiblitekstis näeme, et isegi Jumal on vande andnud patuses maailmas.

Kuid milleks on vannet vaja? Eelmise lõigu kaks viimast sõna vastavad sellele küsimusele. Me elame patuses maailmas. Matteuse 5:37 kohaselt on vajadus vannete järele kurjast. Näiteks, kui vannet kasutatakse – nagu Jeesuse kohtuprotsessis –, on selle põhjuseks maailma halb olukord, kus vanded tunduvad hädavajalikuna, avaldamaks kodanikele muljet nende sõna erilisest kaalust kohtus.

Kodanikena oleme kohustatud paljudele juriidilistele dokumentidele vande all alla kirjutama. Nende vannete allikas ja põhjus, miks need on vajalikud, on maailma halb olukord, nagu Jeesus märkis Matteuse 5:37. Kristlased annavad vande lihtsalt sellepärast, et kuri maailm seda nõuab, kuid see ei ole nende üldine väljendusviis.

Ellen White aitab meil siin loogikat näha, kui ta kirjutab, et „väga palju on neid, kes ei karda oma kaasinimesi eksitada, kuid neile on õpetatud ja Jumala Vaim on neile mõju avaldanud, et oma Loojale valetada on hirmus asi. Vande alla pannes tekitatakse neile tunne, et nad ei tunnista mitte ainult inimeste, vaid ka Jumala ees; et kui nad annavad valetunnistuse, valetavad nad Temale, kes loeb südant ja teab täpset tõde. Teadmine hirmutavatest kohtuotsustest, mis sellele patule on järgnenud, mõjub neile ohjeldavalt.“ (Mõtted õndsakskiitmise mäelt, 67)

Kuid kristlased ei vaja vandeid. Kristlane mõistab, et Jumal näeb kõike, olgu rääkija vande all või mitte. Kristlased tunnistavad, et vandeandmine on vahel vajalik maailmas, kus inimestel pole alati just kõige paremad motiivid.