Üks lugu räägib mehest, kes kõndis mööda teed, ühes käes ämber veega, teises tulega. Kui temalt küsiti, mida ta nende ämbritega teha kavatseb, vastas ta, et läheb ja põletab tuleämbriga maha taeva ja veeämbriga uputab ära põrgu. Teda ennast ei huvitanud ei taevas ega põrgu. Ta väitis, et tema kristlaseks olemise põhjus oli sügavam kui hüved. Ta kuulutas headust headuse enda pärast. Ta järeldas, et kogu tasu idee ei ole kristlik.

Paljud inimesed on leidnud, et mõte isikliku vagaduse eest tasu saada on ebameeldiv. Kuid lõik Matteuse 6:1–18 väidab korduvalt, et need, kes ka salajas on ustavad, saavad kord tasu. Ilmselt ei pidanud Jeesus kunagi seda teemat nii ebameeldivaks kui mõned Tema järgijad.

Üks põhjus, miks mõtet tasust ebameeldivaks peetakse, tuleneb ilmselt sellest, et alguses näib see väljendavat ideed päästmisest tegude kaudu. Kuid selline arutluskäik ei võta arvesse, et mäejutlus on adresseeritud juba päästetutele. Ikka ja jälle kõneleb Jeesus nendes peatükkides neile, kes nimetavad Jumalat Isaks. Nad juba kuuluvad Jumala perekonda.

Seetõttu ei ole nende head teod ajendatud soovist pääseda taevariiki, vaid kuna nad on juba sees, väljendavad nad nii oma armastust ja imetlust Jumala suhtes.

Jeesusel polnud probleeme ei taeva ega põrgu ideega. Ta rõhutas neid mõlemaid korduvalt kui inimeste kogu elu jooksul tehtud valikutele vastavaid lõpptulemusi. Kõige olulisem valik, mille igaüks meist kunagi teeb, on otsus, kes saab meie elu Issandaks. Ja on üsna sobiv oodata meie õnnistatud tasu.