Charles L. Slattery jutustab loo uuest pastorist, kes külastas koguduseliikme kodu. Kui mees töölt koju tuli, ütles naine: “Uus pastor käis täna meil.”

“Mida ta ütles?” küsis mees.

“Oh,” vastas naine, “ta küsis, kas Kristus elab siin. Ma ei teadnud, mida vastata.”

Mehe nägu lõi lõkendama. “Miks sa ei öelnud talle, et me oleme lugupeetud inimesed?”

“Aga ta ei küsinud mult seda,” kordas naine.

Mees muutus veel pahasemaks. “Miks sa ei öelnud, et me oleme alati kirikus?”

Vaene naine pomises: “Ta ei küsinud seda ka. Ta küsis ainult, kas Kristus elab siin?”

Mees ja naine mõtlesid selle üle tükk aega. Suutmata küsimust unus- tada, püüdsid nad ette kujutada, mida pastor sellega mõtles. Tasahaaval nende elu muutus, sedavõrd, kuidas nad selle üle mõtlesid. Tasahaaval kasvasid nad Kristust ootama, mõtlema Temast mitte ainult kui nende eest surnud isikust, vaid kui austatud elavast isikust. Ja nõndaviisi – suure armastuse kaudu ja valmisoleku kaudu saada üllatatud Tema sära imepärasusest ja Tema lähedusest –, tutvusid nad tõepoolest Jeesusega. Nende elu võttis teise kuju ja nende kaudu elas Jeesus tõesti seal – ja iga inimene, kes nende majja astus, näis seda tundvat.

Jeesus on “nii surnute kui elavate Issand”, see tähendab kõigi Issand, kes eales on maailmas elanud ja kes praegu elavad. Dwight L. Moody polnud mingi suur kõnemees. Ta oli saanud vähe kooliharidust. Ometi oli ta üks suurim hingedevõitja üheksateistkümnendal sajandil. Kui keegi päris, mis on tema eduka elu saladus, ütles ta: “Kõik, mida mina saan mõelda, on see, et Issand on olnud minu jaoks kõigeks.” See on edu saladus meie kõigi jaoks. Jeesus peab olema kõige Issand.

H. M. S. Richards, Jr.