Laird Cooper Hondurase Bay saarestikust hakkas tutvustama raamatuid Hondurase Vabariigis, kus räägitakse hispaania keelt. Kuna ta kodusaarte keeleks on inglise keel, nägi ta hispaania keele rääkimisega kõvasti vaeva. Ühel päeval, kui ta üritas raamatut tutvustada, palus potentsiaalne klient Lairdil kaasa tulla ja koos ühe misjonäri kodu külastada. Laird arvas, et see pastor on seitsmenda päeva adventist ning läks selle inimesega hea meelega kaasa. Kui nad kohale jõudsid, leidsid nad eest protestantliku pastori, kes ei rääkinud üldse inglise keelt ning Laird ise oskas muidugi vaid veidi hispaania keelt.

Lõpuks, tõlgi abil, kes lihtsalt kogemata seal sattus olema, nõudis protestantlik pastor Lairdilt: "Mida te teete?"

"Ma müün imelisi raamatuid ja ajakirju," vastas Laird.

Siis uuris pastor raamatuid ja teatas: "Need on adventistide raamatud! Miks te meie jaoks kirjutatud raamatuid ei müü?"

Laird vastas: "Ma olen ise ka seitsmenda päeva adventist." Pastor üritas Lairdi veenda võtma vastu inglise keele õpetaja tööd ühes koolis, kus talle pakutaks head sissetulekut, kahte aastat eriväljaõpet ja seejärel ka püsiva palgaga tööd ühe koguduse pastorina.

Laird vastas: "Aitäh teile, kuid ma eelistan tõepoolest oma adventkooli õppemaksu kirjandusevangelistina teenida – isegi vaatamata sellele, et ma ei oska eriti hispaania keelt." Laird oli ustav ning teda saatis suur edu. Ta oli püsiv. Ta õppis hispaania keele ära. Ta käis koolis. Mis kõige parem, ta võitis Issandale hulga südameid.

Mõni aeg hiljem jõudis misjonipõllu töölisteni südantmurdev uudis Inter-Ameerika divisjoni kontorist: "Kurva südamega peame teile teatama ühe meie kaaskirjandusevangelist, Laird Cooperi traagilisest surmast. Laird käis meie koolis Hondurases ja valmistus pastoriks saamiseks. Puhkuseperioodidel oli tal tavaks raamatuid müüa ja nii oma õppemaksu koguda. Sel aastal oli ta nii tõhus, et suutis terve õppemaksu välja teenida ning veel tulevikuks kõrvalegi panna. Kui õpilaskirjandusevangelist Cooper enne kooli naasmist viimaseid raamatuid laiali vedas, ründasid tõe vaenlased teda ühel maateel ja tapsid külmavereliselt. Raha, mille ta raamatuid kätte toimetades oli teeninud, võeti ära ning ta jäeti surnult tee äärde. Üks lähedalasuva puuviljafarmi ametnikke avastas ta surnukeha mõni tund hiljem. Väidetavad mõrvarid on nüüd vangis ja ootavad kohut ja selle otsust. Tunneme südamest kaasa Laird Cooperi õnnetule perekonnale, meie Hondurase kooli õpilastele ja õpetajaskonnale ning Lairdi kaaskirjandusevangelistidele selles piirkonnas."

Ainult taevas mõistame selliseid tragöödiaid täielikult, kuid Laird saab kindlasti seal oma tasu. Täname Jumalat selliste pühendunud inimeste eest nagu Laird, kelle elu, isegi kui see peaks lühikeseks osutuma, tunnistab tõde, et... "märtrite veri on evangeeliumiseeme."