Me võime endale kannatlikkust lubada. Issand teab, mida Ta teeb. Maailma (või minu hinge) päästmine ei sõltu sellest, et kõik elavad minu ideede järgi õige ja vale kohta. Siiski oli see omaaegsete variseride vaade ning see on tänases adventismis elus ja elab hästi.

Vana aja variseridel oli kohustus mitmekordistada reegleid, määrusi ja osaduse teste, mille järgi võidakse ustavust hinnata. Sama kehtib ka tänapäeva variseride kohta. Mul on salvestatud artikkel innukast reformeeritud adventistide grupist, kus nad on loetlenud umbes kümmekond asja, mille kohta Ellen White ütles, et neid ei tohiks pidada testideks. Artiklis tuuakse ustavalt välja iga mittetestimise küsimus ja jõutakse siis järeldusele, et kõik need on tänapäeval testid, sest me elame aegade lõpus.

Kas me ei õpi mitte kunagi? Kas me ei hakka kunagi variserluse patuga võitlema?

Liiga paljude probleem, kelle põhiteemaks on teisi parandada, ei ole mitte ainult nende sõnum, vaid ka nende vaimsus. „Mõtteid õndsakskiitmise mäelt“ loeme, et „kannatlikkuse ja armastuse puudus ajendab inimest tegema aatomist terve maailma. Nende elus, kes pole kunagi kogenud täielikust Kristusele alistumisest tulenevat patukahetsust, ei avaldu Päästja armastuse pehmendav mõju. Nad esitavad valesti evangeeliumi õrna, peenetundelist vaimsust ja haavavad kallihinnalisi hingesid, kelle eest Kristus suri. Vastavalt metafoorile, mida meie Päästja purust ja palgist rääkides kasutab, on see, et kes lubab enesele hukkamõistvat vaimsust, on süüdi suuremas patus kui see, keda ta süüdistab, sest ta mitte ainult ei tee sama pattu, vaid lisab sellele upsakust ja hukkamõistu“ (lk ١٢٥).

Miks mitte anda Jumalale võimalus olla Jumal, nii et meil oleks aega ja energiat teha seda, mida Ta on mäejutluses meil palunud teha?