Kui halvaks võib lasta olukorral minna? Kui halvaks peab minema, enne kui ma ära tunnen, mille järele ma nälgin? Kui halvas olukorras ma pean olema, enne kui pöördun oma taevase Isa rikkuste poole?

John Darby kirjutas: „Sellest ei piisa, et nälg näpistab. Mul peab olema tõsine nälg aru saada, mida tunneb Jumal oma südame põhjas minu vastu. Kui kadunud pojal polnud toitu, püüdis ta oma kõhtu täita kõtradega, kuid kui talle tuli nälg kätte, läks ta oma isa juurde.“ See on neljanda õndsakskiitmise nälg.

Pastor-evangelistina olen kohanud paljusid inimesi, kes tulid mõnele koosolekule või piibliuurimisele ning seejärel lahkusid. Mõned neist inimestest tahtsid olla usklikud, kuid mitte liiga usklikud. Neil oli kerge nälg Jumala asjade järele, kuid mitte pikka aega kestnud nälg. Liiga paljud inimesed tahavad noppida ja valida, religiooni äärealadel näksida. Nad on põhimõtteliselt rahul sellega, kuidas nende elu on. Nad ei tunne sügavat vajadust vaimus vaesuse järele. Neil ei ole veel aru pähe tulnud, nagu oli lugu ka kadunud pojaga.

Neil puuduvad õnnistused, mida Jumal tahab neile anda. Ka Maarja, Jeesuse ema, ütles: „näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt.“ (Lk 1:53)

Meil on siin tegemist prioriteetide küsimusega. Igaüks meist täidab oma elu iga päev millegagi. Kuid see miski on inimeseti väga erinev.

Peame tänasel päeval aru saama, et ainult need saavad küllaga rahuldatud, kes tunnevad meeleheitlikult – kogu oma südamest – nälga ja janu Jumala õiguse järele.

Täna on päev panna igapäevane piibliuurimine ja südamest tulev palve oma prioriteetide nimekirjas esikohale.