Kui me kuuleme neid häid sõnumeid, et Jumal võtab valitud vastu niisugusena, nagu nad on (me isegi laulame: „Just nii kui olen, tulen ma”), ümbritseb meid oma armuga, vabastab, mõistab õigeks, andestab ja võtab meid oma sugupuusse, kas peaksime siis järeldama, et kui Ta kutsub meid niisugusena, nagu oleme, peaksime jäämagi niisuguseks, nagu oleme?

Alister McGrath, inglise teadlane, kellest sai teoloog, jutustab, kuidas ta kaheaastase Cambridge’i ülikoolis õppimise ajal käis sageli läheduses asuva King’s College’i kabelis. Seal pühakoja vaikses suurejoonelisuses puhkas ta mõistust ja värskendas hinge. Kabelis rippus üks vana maal, meistriteos, mida McGrath sageli vaatles. Kord astus üks protestija, kes püüdis mingit poliitilist mõtet väljendada, selle maali juurde, tõmbas noa välja ja lõikas lõuendi katki. Kui Alister mitme päeva pärast kabelisse tagasi läks, avastas ta, et lõhutud maali kõrvale oli pandud teadaanne: „Arvatakse, et seda meistriteost on võimalik taastada.” („Justification by Faith”, lk 18)

Ükskord ammu läks kogu inimkond kaduma, selle lõhkus hullunud ja segane langenud ingel. Kuid mõne päeva pärast pani Keegi trellitatud ja suletud Eedeni aia peale teadaande: „Arvatakse, et seda meistriteost on võimalik taastada.”

See on igavese evangeeliumi tõde. Sest kui Jumal valib mehe või naise või isegi kogukonna ja kutsub neid enda ja oma pääste juurde, ei toimu see üksnes lunastamiseks, vaid ka taastamiseks.

„Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu” tõotab meie tänane tekst. Jah, jumalik õigeksmõistmine ja täieõiguslikuks tegemine toimub silmapilkselt, kuid algselt loodud inimese kui meistriteose jumalik taastamistöö on tõepoolest eluaegne töö, päev päeva ja öö öö järel.

Jah, me tuleme niisugusena, nagu oleme. Kuid ei, me ei jää niisuguseks, nagu oleme. Sest Kristuses toimub uus loomine. Ja sellepärast on valitutel põhjus loota ja olla „veendunud selles, et see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva.” (Fl 1:6)