Jeesus ütleb siin, et kui me midagi jagame, siis tuleb meil kasutada suurt kulpi ja anda rikkalikke portsjoneid, sest siis saame ka rohkesti tagasi. Kui nisu kühveldav inimene surub selle alla, raputab nõud ja täidab selle kuhjaga, on tulemuseks rikkalik mõõt vilja, mis teie rüppe kallatakse.

Sama põhimõte kehtib ka kümnise ja annetuste andmisel. Pühakiri ütleb meile: “Proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistusi küllastuseni” (Ml 3:10). Jeesus on meiega helde, kui me oleme helded Tema vastu.

Andes tuleb meil otsustada kahte asja: kui palju anda ja mille jaoks. Kümnise puhul on küsimus lihtne, sest Jumal on juhatanud, et me peame andma ühe kümnendiku oma sissetulekust (3Ms 27:30-32; 5Ms 14:22); ja “Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita” (Ml 3:10) – kirikusse. Annetuste tegemisel on meil rohkem võimalusi. Annetused tuleb anda inimeste abistamiseks ja evangeeliumi kuulutamiseks – seega teame, mille jaoks anda, aga kui suur peaks annetus olema? Kuigi Jeesus õpetas, et me ei suuda anda rohkem, kui Andja ise on andnud, tuleb meil siin mingi otsus vastu võtta.

Kui me Lillianiga abiellusime, otsustasime, et lisaks kümnisele anname veel vähemalt 10 protsenti annetustena. Samuti otsustasime, et jagame oma annetused võrdselt Jumala töö jaoks teistes maades ja kohaliku töö jaoks. Juba üle 50 aasta oleme kogenud imepärast Jeesuse tõotuse täitumist: “Andke, ja teile antakse – hea, tihedaks vajutatud, raputatud, kuhjaga mõõt antakse teie rüppe.” Ta on õnnistanud meid materiaalselt, kuid veelgi olulisem – Ta on õnnistanud meid vaimulikult. Jumal on meile iga möödunud aastaga olulisemaks saanud. Igal hetkel on ta täitnud meie südame igatsusi. Ja me oleme tänulikud!

Daniel R. Guild