Vend Tauran oli taksojuht Ida-Indoneesias. Ta teenis korralikult, et oma naist ja nelja last ülal pidada. Taurani pere jaoks läks kõik väga hästi. Kuid las vend Tauran jutustab ise oma loo:
"1980. aastal jäi mu naine väga haigeks ning pandi haiglasse. Haigevoodil lamades ütles ta mulle: "Nii paljud võtavad osa Jumala tööst ning osalevad erinevates koguduse programmides nagu inimeste külastamine, tunnistuste andmine ja nii edasi, aga mina ei suuda isegi palvetada." Üritasin teda lohutada, öeldes: "Me teeme Jumala tööd kümnist makstes ja annetusi andes." Kuid ta polnud sedasorti mõtteviisiga nõus. Ta tõotas, et kui ta oma haigusest paraneb, teeb ta midagi Jumalale, tõenäoliselt kirjandusteenistuses.
Pärast tervenemist soovitas arst tal kuus kuud puhata. Ühel ööl äratas ta mu üles, et palvetada, ning tõotas hakata kirjandusevangelistiks. Enne, kui ta päris taastuda jõudis, ühinesid tema ja ta sõber kirjandusteenistusega. Ta oli nii õnnelik Jumala tööd tehes. Ta nautis suurt edu ja anus, et ka mina kirjandusteenistusega ühineksin. Mina keeldusin. Tundsin, et raamatuesitlus oli minu jaoks liiga keeruline.
Siis kolis mu ülemus ühel päeval uude kohta ja müüs taksod. Ma olin töötu. Peagi leidsin uue ülemuse ning töötasin tema jaoks, sõitsin tema taksoga. Siis müüs ka tema oma takso ja kolis ära. See pani mind mõtlema tõsiselt Jumala plaanile minu jaoks. Kas Jumala plaan oli, et ma jätan taksojuhi töö ning hakkan kirjandusevangelistiks?
Ühinesin kirjandusevangelistide armeega. Mu naine saatis mind. Ühel hetkel seisin silmitsi nii paljude takistustega, et andsin peaaegu alla. Vaenlane andis endast parima, et mind sellest tööst eemale tirida. Kuid mu naine ja kirjastusjuht julgustasid mind ja palvetasid koos minuga Jumala abi pärast.
Täna tänan Jumalat Tema õnnistuste eest minu perele. Mu naine ja mina teeme ikka veel seda püha tööd. Meil pole mingit muud sissetulekut. Kogu meie raha tuleb kirjandusevangelismist. Kuid me suudame oma laste haridusteed toetada ning hoolitseda nende vajaduste eest. Oleme andnud tõotuse: "Kord juba kirjandusevangelist, alati kirjandusevangelist.""
See kogemus jutustati mõne aasta eest, kuid ikka on inspireeriv näha, kuidas Jumal teiste elu on juhtinud. Täna palvetame kõigi meie truude kirjandusevangelistide eest Ida-Indoneesias. Nad töötavad piirkondades, kus enamik inimesi pole kristlased, ning kus ustavaks jäämine nõuab pühendumist ja tugevat suhet Jumalaga. Palveta nende pärast.
Meie kõrge kutse
"Ärgu keegi teist mõelgu, et ei saa sellest tööst osa võtta, sest see on kulukas ning nõuab aega ja mõtlemist. Kui see nõuab aega, andke seda rõõmuga; ning teie osaks saavad Jumala õnnistused" (Ellen G. White, "Review and Herald", 1. aprill, 1880).