Eelmises salmis andis Paulus meile valiku ohverdada end kas relviks Jumala kätte või relviks patu kätte.

William Barcley märgib, et selline valik võib mõnele inimesele liiga raske olla. Inimene võib öelda: „Selline valik on minu jaoks liiga raske. Ma kukun kindlasti läbi.” Pauluse vastus on: „Ärge kaotage julgust ja ärge langege meeleheitesse: patt ei valitse teie üle.”

Miks? Sest ristil, kus Kristus sai võidu Saatana üle, võitis ka arm patu ära. Selle võidu tõttu ei ole patt enam valitseja. Me oleme surnud patule, aga elavad Jumalale (Rm 6:11). Valitseja muutus on uskliku elus juba toimunud. Selle juba toimunud võidu tõttu võivad nad kindlalt edasi minna ja võidelda patu vastu. Kristlased ei käi omaenese jõus, vaid oma uue Issanda, Jeesuse Kristuse jõus. Sellel hetkel saavadki käsu ja armu küsimused oluliseks. Paulus teeb selle väga selgeks, et usklikud ei ole patu võimu all, sest nad on armu all.

Kontrast käsu/Seaduse ja armu vahel oli uus mõte nii juutidele kui juudikristlastele. Siiani olid nad käsku pidanud armuanniks, kuid siinses kontekstis asetab Paulus nad vastandlikesse suhetesse. Ta toob käsu ja armu esile alternatiividena. Seega, need, kes alluvad ühele, ei allu teisele. Miks paneb ta nad vastandlikele positsioonidele? Ta tegi seda selleks, et astuda vastu neile oma juutidest kaasaegsetele, kes kasutasid käsku päästevahendina ja Jumala soosingu saavutamiseks.

Kogu roomlastele kirjutatud kirja vältel on Paulus võimsalt väitnud, et Jumal ei andnud käsku päästmiseks, vaid selleks, et anda inimestele patutundmine (Rm 3:20), et suureneks üleastumine ja Jumala viha (Rm 5:20; 4:15) jne. Need, kes otsivad Seaduse/käsu kaudu päästet, leiavad, et selle hukkamõistev ülesanne paneb vaikima iga suu ja teeb kogu maailma Jumala ees süüaluseks (Rm 3:19).

Käsul on oma eesmärk, kuid Paulus ei väsi kordamast, et käsk ei päästa meid patu valitsuse alt. Ta ütleb väsimatult, et see on armu ülesanne. Armu tõttu ei ole patt enam valitseja.