Tänases piiblitekstis tsiteerib Jaakobus Jeesuse ütlust Matteuse 5:37. Tõelisel kristlasel pole vajadust millegi või kellegi nimel vanduda. Tal peaks olema väljakujunenud tõerääkija maine. Ta ei tohiks kasutada sedalaadi kõnet, mis petab inimesi osava sõnakasutusega ja jätab mulje ühest seisukohast, kui ta ise mõtleb sellest vastupidiselt – ütleb üht, mõtleb teist. Kristlased peaksid olema usaldatavad juba seetõttu, et nad on kristlased.

Jeesus lükkab kirjakohas Matteuse 5:33–37 tagasi kõik eritasandilised lähenemisviisid tõele. See tähendab, et Ta lükkab ümber mõtte, et mõnest lepingust tuleb kinni pidada, sest need on nii ja nii vannutud, samas kui teised lepingud panevad nende tegijatele vähem kohustusi, kuna pole seotud päris vandega.

Jeesus võitleb kogu kõne terviklikkuse eest, olgu see vannutatud või vandeta. Kogukond, kus sõnu ei saa usaldada, ei ole stabiilne.

Kristlastena mõistame, et kõik meie sõnad ja kõik meie kokkulepped on antud Jumala juuresolekul. Kristlik kõne ja tegevus on püha. Kristlik kõne on ju inimeselt, kes on elava Jumala poolt eraldatud (s.t pühitsetud) pühaks otstarbeks. See, kes on uuesti sündinud, kasutab kristlikku kõnepruuki. Meie kõne puhtus, meie lubaduste ausus, läbipaistev ausus selle kohta, kes me oleme, on tunnistajaks, et oleme kristlased oma tegudes, mitte ainult nime poolest.

Seega on kristlik äritehing kõigist äritehingutest kõige ausam. See tunnistab kogukonnale, et oleme kristlased.

Kui Jeesus ütles, et teie „jah“ olgu „jah“ ja „ei“ olgu „ei“, siis Ta väitis, et igaüks meist peaks olema usaldusväärne ja aus kõiges, mida ütleme ja teeme.