Rongis istus vaikides üks väike poiss. Oli kuum ja tolmune päev, mil on väga ebamugav reisida. Ja seekordne reis oli üks igavamaid, mida ta teadis. Väike poiss istus kannatlikult akna all ja vaatas möödakihutavaid põlde ja tarasid, kui üks vanem daam äkki ettepoole nõjatus ja kaastundliku häälega küsis: „Kallis laps, kas see pikk sõit, tolm ja kuumus on ka sind ära väsitanud?“

Poiss tõstis oma erksa pilgu ja vastas naeratades: „Jah, proua, pisut küll. Kuid ma ei hooli sellest, sest kui me kohale jõuame, tuleb isa mulle jaama vastu.“

See on kaunis mõte. Pole oluline, kui üksluine on meie elu, kui palju siin on masendust ja isegi valu – kristlastena meil on, mida oodata, kui lõpetame selle maise teekonna. Meie Isa ootab meid. See ergutab meid, see tõotus annab jõudu edasi minna. Meie Looja tuleb meile vastu ning Tema tasu on ühes Temaga. Kuid kuigi kristlased ootavad oma lõpuaja tasu, ei tohiks nad unustada kristliku elu igapäevaseid hüvesid. Esiteks on meil kindlus, et teeme õiget asja. See annab kristlasele kirjeldamatu südamerahu.

Teiseks on meil praegu tasu teiste inimeste abistamise eest. See on rahulolu, mis on rohkem väärt kui hõbe või kuld. Kristlastena peame teadlikult tegema ruumi rohkematele õnnistustele, mis tulevad inimeste aitamisest.

Kolmas praegune tasu ustava töö eest Issanda heaks on veelgi suurem töö. See on üks suuremaid õppetunde tähendamissõnas talentidest. Neil, kes on palju ära teinud, on eesõigus teenida laiemalt, sest nad saavad üha enam oma Meistri sarnaseks.

Meie Isa, mõeldes oma kristlikule tasule nii selles kui ka tulevases maailmas, palume uut osa Sinu armust, et saaksime jätkuvalt Sinu õnnistusi vastu võtta.