Sõnadega „te nõdrausulised“ võtab Jeesus kokku argumendi, mille kallal Ta on töötanud alates Matteuse 6:25-st. Kokkuvõte Tema üksikasjalikust argumendist, mis on lahendatud läbi köitvate lindude ja lillede, on, et Tema kuulajad ei ole teinud ilmselgeid järeldusi neid ümbritsevast loodud maailmast. Selle tulemusena jäi neil vajaka usust – neil oli „nõder usk“.

Pane tähele, et Jeesus ei öelnud, et neil pole usku. Neil oli mingil määral usku. Need, kelle poole mäejutluses pöördutakse, on usklikud. Need, kelle poole pöördutakse, on need, kelle kohta käivad õndsakskiitmised. Need, kelle poole pöördutakse, on need, kes on vaimult vaesed, need, kes on kurvad oma süütunde tõttu, need, kes on näinud end eksinuna ja abituna ning kellel on nälg ja janu tõelise õiguse järele. Need, kelle poole pöördutakse, on need, kes armastavad Jumalat kui oma Isa.

Nende probleem ei ole selles, et neil ei ole usku, vaid et neil on „nõder usk“. See tähendab, et nende usk on ebapiisav, ebaküps. Sellest usust ei piisa. Sõna „nõdrausuline“ kasutatakse evangeeliumides viis korda ja iga kord seoses jüngritega. Neil oli usku, kuid see usk oli ebapiisav.

Niisiis, „nõdrausulised“. Mõned uurijad on siin Matteuse 6:30 ja teistes paikades leiduvat konteksti arvestades väitnud, et „nõdrausuline“ taipab tõsiasja, et Jeesus on patust Päästja, kuid ei rakenda seda usku elu teiste aspektide suhtes. Sel inimesel on päästev usk, kuid sellega see ka lõpeb. Ta usk ei laiene igapäevaelule. Seega ei mõista ta tõsiasja, et Jumal on huvitatud meie elu igast tahust. Ta ei mõista, et kuna Jumal on huvitatud meie elu igast tahust, pole meil vaja muretseda. „Nõdrausuline“ ei suuda mõista, et Jumal on meiega niisama hästi töökohal kui jumalakojas.