Aastaid tagasi kirjeldas mitmete kaunite evangeelsete laulude helilooja ja sõnade autor Henry de Fluiter ühel palvekoosolekul taeva aulisust. Pärast jutlust ütles üks naine, kelle imik oli just hiljuti surnud: „Oh, onu Henry, täna te panite mind taeva järele koduigatsust tundma!“

De Fluiter sai sellest inspiratsiooni järgmise laulu jaoks. Pidasime tookord koos evangeelseid koosolekuid. Mäletan hästi seda õhtut, mil ta selle laulu esmakordselt avalikkuse ees esitas. Südamest tulev kutse tegi laulust silmapilkse lemmiku. Kui kogudus kuulis laulu sünnilugu, laulsid nad tuliselt:

„Väga kallis on mu südamele Jumala tõotus:

on kodu, puhtuse ja õnnistusega,

kus väsinud rändurid, maailmas võõrsilolijad

leiavad oma igavese puhkepaiga.

Tunnen koduigatsust taeva järele,

aeg tundub pikana oodata;

janunen astuda läbi Siioni pärliväravate.

Seal ei ole iialgi südamevalu, iialgi muret,

igatsen oma kodu järele ülal.“

Kas sina igatsed elada igavesti taevases kodus koos Jeesusega? „Vaim ja mõrsja ütlevad: „Tule!“ Ja see, kes kuuleb, öelgu: ”Tule!“ Ja januneja tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!“ (Ilm. 22:17). Väljend „kes tahab“ hõlmab nii sind kui mind! Jeesus armastas meid niivõrd, et valmistas meile kodu uuel maal; vähim, mis meie teha saame, on armastada Teda nii, et võtame selle koha vastu. Tundub mõeldamatu, et keegi võiks keelduda kohast Jeesuse homses imemaailmas. Kujuta ette, kui selline koht oleks olemas praeguses maailmas. Me lausa tormaksime sinna. Kuid tormakem taeva poole – just nüüd! DRG