Kirjandusteenistuse edu ei ole tulnud ohvriteta. 1948. aasta jaanuaris tehti Cadizi linnas, Negrose saarel Filipiinidel üleskutse pühendunud koguduseliikmetele ühineda kirjandusteenistusega. Kolm korda tegi pastor üleskutse, kuid vaid üks inimene vastas käetõstmisega. Ta nimi oli Eliseo Dioleste – mees, kelle haridustee oli jäänud lühikeseks ning kes elas vaeses kodus.

Dioleste saadeti tööle Catwangi ja Hinatuyay barriodesse (küladesse). Need barriod on vulkaan Canlaoni, Negrose saarel asuva kõrge mäe jalamil. Dioleste oli väga õnnelik ja alustas oma piirkonnas tööd. Ta pidi töötama saare väga metsiku polahanide suguharu keskel.

Dioleste oli väga edukas. Vaid mõne kuu jooksul õnnistas Issand teda märkimisväärse hulga "Suure võitluse" ja "Taaniel ja Ilmutus" tellimustega.

Jõudis kätte kohaletoimetamise aeg. Dioleste läks tellimusi kohale viima, kaks raamatuid täis kotti kinnitatud oma carabao (vesipühvli) turjale. Carabao oli ainus transpordivõimalus nendel mägiradadel. Kui Dioleste oma carabaol edasi ratsutas, oli ta väga õnnelik ja laulis kirikuviise. Ühel üksikul teeosal astus järsku põõsastest välja mees ja tulistas teda kolm korda. Kuulid tungisid Diolestele rindu ja ta kukkus carabao seljast maha. Ta suri silmapilkselt. Mõrvar röövis ta raha ja põgenes.

Lähedusesolevad inimesed kuulsid laske ja jooksid mõrtsukale järele. Viimaks saadi ta kätte, toodi linna ja pandi vangi. Niipea, kui kirjastuse direktor Dioleste surmast sõnumi sai, läks ta surnukehale järele. Ta kõndis enam kui kakskümmend miili, et jõuda kohta, kus Dioleste surnult lamas. Kui ta Diolestet nägi, ei suutnud ta pisaraid tagasi hoida.

Kui inimesed kirjastuse direktorit nutmas nägid, hakkasid ka nemad nutma. Siis küsis üks mees: "Kas Te olete selle jumalamehe ülemus? Kui ma Teile ei ütleks, ei saaks keegi kunagi teada, et ma sellele mehele raha võlgu olen. Siin on kakskümmend peesot, mida ma talle raamatu "Taaniel ja Ilmutus" eest võlgnen. Siis hakkas rääkima teine mees, ja siis järgmine, valmis maksma raamatute eest, mida Dioleste neile müünud oli.

Dioleste töö ei jäänud märkamata, sest just sinna, kus ta mõrvati, ehitati seitsmenda päeva adventistide kirik. Selle liikmed olid peamiselt just need ustavad inimesed, kes Diolestelt raamatuid olid ostnud. Üks nendest liikmetest oli Dioleste mõrvanud mehe isa. See isa sai ühel päeval kirja oma pojalt vanglast. Seal seisis: "Isa, sa võid täna väga rõõmus olla, sest su poeg, Antonio, jumalamehe Eliseo Dioleste mõrvar, ristitakse täna siin vanglas seitsmenda päeva adventistide koguduse pastori poolt." Täna on juba mitu kirikut selles piirkonnas, kus see pühendunud, ustav Jumala teener tõi ülima ohvri. Kas see oli seda väärt?