Kas mäletad küsimust, mille tõstatasime mõne päeva eest: kas lõplik otsus sõltub kohtunikekogu otsusest? Kõhus keerav, närve sööv, küüsi närima ajav pinge kuni lõpuni? Kas ma olen süüdi või mitte? Kas ma olen kadunud või päästetud? Kuidas peaksime vastama nüüd, pärast seda, kui oleme mõtisklenud kutse üle valitutele igaveses evangeeliumis?

Vaadakem korraks veel üle need mõned salmid Kirjas roomlastele, mida Martin Luther nimetas „selle kirja ja kogu Piibli tähtsaimaks mõtteks, keskseks kohaks” ning Leon Morris kirjeldab neid kui „tõenäoliselt kõige olulisem lõik, mis kunagi on kirjutatud”. Roomlastele 3:21−26 keskmes on need tuttavad sõnad: „Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses.” (salmid 22−24)

See on igavese evangeeliumi tähtsaim osa, kogu tõe tuum: meid, langenud inimesi – lootusetult kadunuid, kõiki meist – on auliselt lunastanud universumi Jumal, kes ohverdas Kristuses iseenese inimkonna päästmiseks, et „ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu”. (Jh 3:16) Aamen.

Millal kuulutati välja jumalik kohtuotsus patu vastu ja patuste kasuks? Seinal oleva kalendri järgi toodi see ülim ohver 2000 aastat tagasi. See tähendab, et jumalik kohtuotsus patu ja patuste suhtes langetati kaks tuhat aastat tagasi ristil, kui Jumal lõi haamriga vastu lauda ning kuulutas patused inimesed õigeks, armu saanuks ja vabastatuks. „See on lõpetatud!” (Jh 19:30) Ja nii see oli. „Kristus võttis üle kontrolli maailma üle, mille Saatan oli kuulutanud seaduslikult oma kontrolli all olevaks territooriumiks. Imelises teos − oma elu andmisega – taastas Kristus inimkonna Jumalale meelepärast olemise.” („Selected Messages”, 1. raamat, lk 343)

Ja selle igavese, alati püsiva hea sõnumi tõttu ei sõltu kohtuotsus kohtunikekogu otsusest lõpus, vaid alguses tehtud otsusest. Me ei pea elama lõpptulemuse suhtes ebakindlalt. Ükskõik kas kohus lõpeb täna, homme, saja või tuhande aasta pärast − sel pole tähtsust, sest lõpus läheb arvesse kohtuotsus, mis on tehtud alguses. „See arm anti meile Kristuses Jeesuses enne aegade algust.” (2Tm 1:9, NIV) Pole ime, et evangeeliumi nimetatakse headeks uudisteks!