„Kuidas siis?” Pauluse küsimus kõlab nagu „Mis me siis ütleme?” (Rm 6:1), kus ta kujutab, kuidas kurjad küsivad: „Kas püsida patus, et arm suureneks?”

Paulus purustas selle mõtteviisi Rm 6 salmides 2–14. Kuid nüüd näeb ta horisondil uut küsimust. Salmis 14 ta just lõpetas väitega, et usklikud ei ole käsu, vaid armu all. See väide on kogu kirikuajaloo vältel tekitanud küsimusi kahesuguste inimeste hulgas. Emil Brunner märgib, et niipea, kui mõned kuulevad sõnu „käsust vaba”, tunneb nende patune liha hommikuvärskust. Sellised pühitsemata inimesed näevad armus võimalust käsud prügikasti visata ja teha, mida nad iganes tahavad.

„Teisest küljest aga,” märgib Brunner, „hakkab käsumeelne variserlus armu doktriinist ohtlikke järeldusi tegema, et seda hävitada.” See grupp näeb armus vaenlast, mis lubab inimestel patustada niipalju, kui nad tahavad. Selle tõttu ümbritsevad armu doktriini alati need kaks vaenulikku venda – seadusetus ja käsumeelsus. Mõlemad pooled hüüavad: „Vabadus käsust tähendab avatud teed patule!” Paulus kohtub vaenulike vendadega Kirjas roomlastele 6:15–23. Oma tavalisel põhjalikul moel naelutab ta kinni ukse, mis ütleb: „Kui meid päästetakse armust, siis ei ole oluline, kuidas me elame. Patul pole tähtsust, sest Jumalal on tohutu hulk armu ja ta andestab meile 70 korda seitse korda.” Paulus mõistab üsna karmilt hukka sellise rikutud arusaama päästest armu läbi.

Selle küsimusega on lähedalt seotud sellised asjad, mida ma tahaksin nimetada minimalistlikuks ja maksimalistlikuks kristlikuks eluviisiks. Minimalist küsib: „Kas ma võin seda teha ja ikka saada päästetud?” See on nagu küsida: „Kui lähedale võin ma kalju servale astuda, et mitte alla kukkuda?” See on ebakristlik küsimus. Kristlased ei küsi, kui vähe võib teha, nad küsivad, kui palju saab teha. Nad on maksimalistid, kes tahavad, et nende elu ülistaks Jumalat kõige täielikumal viisil. Ja saades aru, et käsk ei päästa neid, pühendavad nad oma elu innukalt Jumala ja ligimeste armastamisele kõiges. Nad ei ela käsu järgi, et saada päästetud, vaid täidavad käsku sellepärast, et nad on juba päästetud.