Kas sa teadsid, et Halastus käib alati sama teed mööda? Seda nimetatakse Via Dolorosa – ladina keeles „mure tee” või „kurvastuse tee” või „kannatuste tee”. Tegelikult on praegu Jeruusalemma vanalinnas tee, mida nimetatakse Via Dolorosa. Olen läbi käinud selle püha tänava, kus traditsiooni järgi jättis Jeesus veriseid jalajälgi. Via Dolorosa, kannatuste tee. Sest ilma kannatusteta ei saaks Halastus olla halastus.

„Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama, et ta peab … kannatama.” (Mt 16:21)

Aga nii see lihtsalt on. Seda „peab kannatama” osa ei taha meist keegi. Saksa filosoofist poeet Goethe täheldas kord: „Neid nelja asja ma vihkan – tubakasuitsu, küüslauku, lutikaid ja risti.” Sest mitte keegi ei taha seda „peab kannatama” osa, mida rist nii katmatult kujutab.

Pole ime, et üsna varsti pärast seda, kui Jeesus oli rääkinud süngetest eesootavatest kannatustest, viis „Peetrus … ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama”. (salm 22) Täpselt nagu Goethel, oli ka Peetrusel oma neli asja, mida ta vihkas ja „rist” oli üks neist. „Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!” (salm 22) Mitte mingil juhul, José − mitte mingil juhul, Jeesus – ei mingit Via Dolorosa’t sinu või (kui võiksime lugeda Peetruse keevalise protesti ridade vahelt) minu jaoks!

Ja kui Jeesus vabastas end Peetruse armulikust haardest ja vaatas oma sõbrale otse silma ning ütles välja kõige teravama noomituse, mis kunagi Tema huultelt tuli, saame teada tõe, et ilma kannatusteta ei saa Halastus olla halastus. „Tagane minust, saatan! Sa oled minu jaoks ohtlik püünis. Sa näed asju üksnes inimlikust, aga mitte Jumala vaatenurgast.” (salm 23, NLT)

Sest Jumala vaatenurgast on Via Dolorosa tee, mida pidi käib alati Halastus. Kannatuste tee on halastuse tee. Nii et kui sina praegu kannatad, võib sinu süda teada neid kahte fakti: sa oled teel, mida pidi käib alati Halastus, ja Halastus on koos sinuga.