Lugu räägib misjonärist Poolas aastaid tagasi, kes läks õhtusöögiks hane ostma. Ta märkas, et pood oli üllatavalt puhas ning kanad ja haned paksud ja terve välimusega.

Kui misjonär küsis poepidajalt, kas ta on päästetud, läksid ta silmad särama ja nägu säras rõõmust, kui ta vastas: „Jah, ma olen usklik. Õppisin juba mitu aastat tagasi tundma Jeesust Kristust kui oma Päästjat.“

„Aga kuidas sa tead, et oled päästetud?“ küsis misjonär.

„Sellest,“ vastas ta, „et mu elu on täielikult muutunud. Nüüd müün hanesid õige kaaluga ega pane näppu kaalule. Praegu on kõik korras. Isegi mu kaalud on patust pöördunud.“

See lugu tuletab mulle meelde Jumala nõuannet, mille Ta andis Moosese kaudu 5. Moosese 25. peatükis: „Sul ärgu olgu kukrus kahesugust vaenaela, üks suurem ja teine väiksem! Sul ärgu olgu kojas kahesugust vakka, üks suurem ja teine väiksem! Sul olgu täis ja õige vaenael, täis ja õige vakk, [Teil peavad olema täpsed ja ausad kaalud ja mõõdud]… Sest igaüks, kes teeb seda, on jäle Issandale, sinu Jumalale, igaüks, kes teeb kõverust.“ (salmid 13–16, [NIV]).

Kristlus muudab meie elu. Kristlasena, kelle jaoks tõde on tõde, tähendab meie „jah“ tõepoolest „jah“ ja meie „ei“ tõepoolest „ei“. Meil ei ole kaksikmoraali, millel on ausad ja ebaausad kaalud ja mõõdud, aus ja mitte just nii aus jutt ja tegevus.

Jeesuse mõtisklused vande andmisest ulatuvad palju kaugemale tegelikust vande kasutamise praktikast. See hõlmab kogu meie kõnet. See hõlmab Jumala nime hoolimatu või asjatu kasutamise vältimist. See hõlmab – nagu teisedki Jeesuse arutlused seaduse üle Matteuse 5. peatükis – valetunnistuse andmise keelu sügavusi ja kõrgusi, mida me ei pruugi olla hoolikalt läbi mõelnud.

Muidugi on üks asi mõista Tema sõnade järeldatavaid tähendusi, kuid hoopis teine asi on neid praktikas rakendada. Täna on parim päev alustada oma praktilise elu muutmist järjekindlamalt kristlikuks.