Üks elu olulisemaid valikuid on, keda me tahame austada, kas Jumalat või teisi inimesi? Kelle heakskiitu püüame ära teenida? Kelle aplausi me ootame? Ja mida oleme valmis tegema, et seda saavutada?

Need on üpris hirmutavad küsimused, sest need on meie olemuse ja igapäevaelu keskpunkti lähedal.

Me kõik teame neile küsimustele õiget vastust. Me peaksime olema nagu oli Jeesus, kes ei hoolinud inimeste heakskiidust, vaid ainult Isa tunnustusest.

Probleem on selles, et keegi meist ei ole Jeesus. Liiga sageli vaatame üle õla, et näha, mida teised meist arvavad. Kristlastena teame, et me ei peaks otsima selliseid maiseid tähelepanuavaldusi, mis saadavad Hollywoodi näitlejaid või rikkaid ärimehi. Muidugi mõistame, et vale pole mitte edu, vaid tähelepanu tõmbamine iseendale kui selle edu eeldatavale insenerile.

Kristlastena näeme üldiselt sellest maisest uhkusest kaugemale. See pole enamasti meie probleem. Kuid meil on sellele vaimne vaste. Me võitleme vaimuliku ja kogudusliku uhkusega.

Vaata, milline suurepärane evangelist ma olen! Vaata, kui vägeva jutluse ma pidasin! Ma annetan kogudusele rohkem kui keegi teine! Kas sa ei võiks olla alandlik nagu mina?

Siit moraal: viisidel, kuidas me saame teistelt inimestelt või isegi endalt au otsida, pole lõppu. See on probleem, millega variserid võitlesid. Ja Jeesus tahab, et meie õigus isegi nendes eluvaldkondades ületaks kirjatundjate ja variseride oma. Aga kui see nii on, siis ärge hoobelge sellega ega osutage sellele. Ma arvan, et kui me kunagi jõuame oma kristlikus elus sinna, kus peaksime olema, siis me isegi ei tea, et oleme sinnamaale jõudnud, sest Jumal on meile kõik ja me mõistame, et ilma Temata pole me midagi.