Üks asi on omada õigeid eesmärke ja prioriteete, hoopis teine asi on neid ellu viia.

Võib-olla kõige tähtsam oma prioriteetide elluviimisel on arusaam, et me oleme selles elus vaid palverändurid, ajutised elanikud maa peal. Nagu Heebrealastele 11. peatüki kangelased, oleme meiegi „võõrad ja majalised maa peal“ ja ihkame „paremat … kodumaad“. Üks mu lemmikhümne seitsmenda päeva adventistide lauluraamatus põhineb sellel mõttel:

Ma olen palverändur ja olen võõras,¹¹

ma ei taha, ma ei taha jääda ööseks siia.

Ärge pidage mind kinni, sest ma lähen

sinna, kus allikad voolavad igavesti.

Seal on linn, kuhu ma rändan,

mu Lunastaja, mu Lunastaja on selle valgus!

Seal pole kurbust ega ohkamist,

ei pisaraid ega suremist.

Selle sõna kõige otsesemas tähenduses ei ole see maa meie kodu. Me käime siin maa peal Jumala silma all ja Jumala juhtimisel oma igavese lootuse poole.

See perspektiiv võimaldab meil oma elus panna õigele kohale kõik muu, kaasa arvatud omandi. Järsku mõistame, et me ei ole oma vara ega annete alalised hoidjad. Vastupidi, kristlane mõistab, et kõik, mis ta on ja mis tal on, kuulub Jumalale ja et me oleme vaid lühikest aega Tema majapidajad.

Mittekristlane usub, et need asjad kuuluvad temale. Mittekristlane võib selle uskumuse tõttu oma prioriteediks seada asjad. Kuid kristlasena mõistame, et Jumal on meile meie anded ja omandi laenanud, et me neid kasutaksime Tema teenistuses.

Selle maailmavaate tõttu ei ole asjad meie eksistentsi keskmes. Me võime liikuda edasi ja küsida iga päev, kuidas võiksime olla kasutatavad Jumala teenistuses.

¹¹ „I’m a pilgrim, and I’m a stranger“