Selles loos võid lugeda kirjast, mille saatis üks inimene Lõuna-Aafrikast, kes ostis ja luges kõige inspireerivamat väikest raamatut, "Tee Kristuse juurde". See tõi ta hingele tervise. Ta kirjutab:

"Ma lõpetasin just peatüki "Mida teha kahtlusega" Ellen G. White'i raamatust "Tee Kristuse juurde". Nüüd on jäänud veel vaid viimane peatükk – "Rõõm Issandas", kuid mul on Teile midagi öelda.

Suur aitäh selle töö eest, mida teete! Võibolla on hetki, mil Te pole kindlad oma töö väärtuses ja tarkuses ning mõtlete, kas see ka tegelikult oma eesmärki täidab või üldse tegemist väärib. Tahan Teile kinnitada, et see on täiesti vajalik. Ma tean, et Jumal õnnistab Teid igal päeval aina enam.

Sain just 33, olen mustanahaline ülikoolikraadiga naine, abielus ja kolme lapse ema ning mul on hea töökoht. Kasvasin üles eitades ja tõrjudes kõike, millel oli midagi pistmist Jumalaga, Pühakirjaga, palvetamise või ülistusega. Tulin lagedale erinevate poliitiliste, akadeemiliste ja intellektuaalsete põhjustega, miks kõik Jumalaga seonduv hukka mõista.

Mingil teismeliseperioodil sattusin sõna ateist peale ja võtsin selle kogu südamest omaks. Kuulutasin end "ateistiks". Õnneks polnud seda linna, kus ma üles kasvasin, veel satanismi ja kuradikummardamise taassünd tabanud, sest ma kahtlustan, et oleksin ennast kergesti selliste tegevustega sidunud... lihtsalt selleks, et Jumala olemasolu eitada ning olla kõigist teistest erinev.

Isegi ülikoolis vaatasin ma ülevalt alla ja irvitasin kõigi viidete üle Jumala ja Püha Vaimu saladustele. Vaatasin neid vaeseid ja rumalaid inimesi, kes uskusid kõiki neid lookesi, mille mingid vanad valged mehed aegade eest välja haudusid, et "rahva oopiumi" teooriat toetada (just nii kirjeldasin ma toona religiooni). Kuidas sai keegi ometi midagi lihtsalt seepärast omaks võtta, et keegi ütles, et see nii oli... ilma mingi teadusliku tõestuseta? Haletsesin neid nii väga oma suures intellektuaalses üleolekus.

Kui ma internaatkoolis olin, käisin regulaarselt kirikus, nautides mõnikord koosolekuid kuid keeldudes kindlalt Jumala olemasolusse uskumast. Võtsin osa armulauast ja tundsin, et olen Jumalale lähedal, kuid mu mõistus keeldus tunnistamast Teda, Tema tugevust, armastust ja kõiki muid häid omadusi, mida Tal külluses on.

Ülikoolis ei sundinud mind keegi kirikusse minema, kuid mõnikord läksin sõpradega teenistustele kaasa. Ometi oli mu mõistus Jumalast eemal ja ma keeldusin kindlalt Teda vastu võtmast. Miks? Sest kogu oma retoorika juures ei olnud ma ka oma eitustes kunagi täiesti kindel – mu peast käisid pidevalt läbi kahtlused: "Äkki ma eksin? Äkki ärritan ma oma sõnadega Jumalat? Kas ma teen Jumala vastu pattu?"

"Pääste on kui päiksepaiste. See kuulub kogu maailmale" (Ellen G. White, "Ajastute igatsus", lk 307).