Esimesel külaskäigul Siem Reapi Kambodžas üürisin ma tsüklo, kaherattalise mootorratta taha kinnitatud sõiduki, ja reisisin sellega läbi tiheda džungli. Järsku hakkasid keset džunglit paistma Angkor Wati varemed – Kambodža tsivilisatsiooni häll 1000 aastat tagasi. Templi massiivsus tekitas aukartust, selle tornid peegeldusid vallikraavis. Läksin mööda tammi varemete juurde. Templis jalutades vaatasid mind igast küljest bareljeefid, millel oli kujutatud iidseid sündmusi Khmeri Impeeriumi ajaloost.

Ronisin kõrgeimasse tippu, vaatasin sealt alla ümbrusele ning kujutasin ette, kuidas toimusid bareljeefidel kujutatud sündmused: kuningas Suryavarman II, jumal-kuningas, istus kandetroonil lehvikutaoliste vihmavarjude all vilus päikeselõõsa eest, tantsivate neidude haarem lõbustamas. Või istus ta kuninglikul valgel elevandil, paraaditsedes väehulgaga, kes olid valmis hobuse- või elevandikaarikutes lahingusse tormama. Templit ümbritsevat maastikku silmitsedes kujutasin ette kuninglikku linna miljoni elanikuga; maju kuningatele ja ülikutele, luksuslikku mööblit ja kalleid kangaid. Kuid selle impeeriumi au on hääbunud. Khmeri rass kadus mõistatuslikult ja koos sellega kadus ka uhke tsivilisatsioon. Järgi jäid liivakivist templid.

Seistes seal, mõtlesin ühele teisele kuningriigile, mille au ei hääbu kunagi. Mõtlesin Tall-Kuningale, kes valitseb igavesti. Varsti „püstitab taeva Jumal kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks“ (Tn 2:44). Selle kuningriigii pealinn on Uus-Jeruusalemm. Johannes nägi „püha Jeruusalemma, mis on alla tulemas taevast Jumala juurest.“ Seal on „Jumala ja Talle troon“ (Ilm. 22:1). Seal ei ole templit, „sest Issand, Kõigeväeline Jumal, on selle tempel, ning Tall“ (Ilm. 21:22). Selle riigi alamate elu kohta on kirjutatud, et „Jumal pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam“ (salm 4). Milline suurepärane koht see on! Kas sa igatsed, et seal olla? DRG