See juhtus 2000. aasta 15. aprilli pärastlõunal kell 13:30. Ma olin just kirikust koju jõudnud. Pärast kiiret mikrolaineahjus soojendatud toitu läksin garaaži tooma Scottiet, oma väikest värisevat kokkerspanjelit. Nagu alati, vastas see väike kuulekas loom mu kutsele. Usaldavalt vaatas ta ülesse ja ilma mingi kahtluseta lootis, et mul on koeramaiustus seljataga. Tõstsin ta õrnalt üles ja läksin elamusse, kuna ei tahtnud, et naabrid mu tänase päeva veidrat ülesannet nägema peaks. Ohutult eraldatud, lasksin ma oma koeral enda kõrval lebada, ise oma riistu paika seades ning palvele põlvitades. Siis, asetanud oma parema käe tema pea peale, tunnistasin ma üles oma patud. Samal ajal libises mu vasak käsi hästi ihutud noaga üle Scottie mitte midagi kahtlustava ja usaldava kõri. Kell oli 13:50. See katse mõjus mulle laastavalt. Ma polnud kedagi aastaid tapnud, rääkimata veel oma paljaste kätega. Kui ma põlvitasin, võisin kuulda sureva koera arteritest pulseerivat verd välja jooksmas – iga tuige tõi minuni sõnumi: „Patu palk on surm, patu palk on surm.” Sellest kirjeldusest iiveldades komberdasin kraanikausi juurde, kus tahtsin pesta oma räpaseid käsi meenutusest, et vaene süütu Scottie oli minu pattude pärast surnud.

Nii, enne, kui sa helistad loomakaitsesse, püüa mõista, et ülaltoodu oli täielikult välja mõeldud. Ma mõtlesin selle loo välja, et sa võiksid „tunda” Vana Testamendi ohverdussüsteemi – süsteemi, mis kuulutas ette Kristuse, Jumala Talle surma maailma pattude eest. Kui see kirjeldus tekitas sinust tülgastust, siis saavutasin oma eesmärgi – eesmärgi, et eredalt näidata patu hinda ja selle tagajärgi kristlase elus. Korda endale: Ta suri minu pattude pärast. Ta suri minu asemel. Ta võttis vastu surmahoobi, et mina võiksin saada Tema elu. Kristuse ohver patuste eest võib olla Piibli tülgastavaim õpetus. Kuid see on ka kõige tähtsam, sest kogu ülejäänud lunastusplaan põhineb Jumala Talle surmal. Läbi Kristuse tegi Jumal minu heaks selle, mida ma ise poleks enda heaks teha suutnud.