Muutmise mäel teadis Jeesus, et Ta kohtub surmaga ning, nõder nagu meiegi (vt Ap 14:15), igatses inimliku lohutuse järele. Ta võttis kaasa kolm jüngrit, kuid need olid äärmiselt unised. Seetõttu täitis Jeesuse Isa Tema igatsuse ja saatis Moosese ja Eelija Jeesusega Tema surmast rääkima ja Teda lohutama. Moosesel oli sarnane olukord, kui ta ronis üksi Nebo mäele, teades, et ta seal sureb. Heebrealaste juhi surm oli loomulik, kuid Jeesuse saatus oli Tema rahva juhtide kätes. Nii andis Isa taevast ka julgustava sõnumi: “See on minu äravalitud Poeg, Teda kuulake!”

Üle 50 aasta hiljem ilmus Jeesus üksildasel Patmose saarel Johannesele kui Inimese Poeg (Ilm 1:13), ikka veel inimese kujus, ning andis ennast Johannesele tunda. Erutus voogas üle jüngri. Teda ei lohutanud kaks maa peale naasnud meest, vaid Jumal-inimene, kes kuulutas: “Ära karda! Mina olen. Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed” (salmid 17 ja 18).

Me kõik võime kohata surma enne Jeesuse tagasitulekut. Jeesuse sõnad: “Ära karda. Mina olen Elav. minu käes on surma võtmed,” on meist igaühe jaoks. Kuna Tema on elav, saame meiegi elada. Jeesuse ülestõusmine ei ole lihtsalt ajutine pääsemine surmast ja hauast. Jeesus ei elanud selleks, et uuesti surra. Tema maailma-raputav väide: “Ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti!” on Võitja kõmav hüüd, mis teatas alatisest võidust surma üle. Kuna Kristus kui elav Jumal-inimene purustas haua, võime meie surmale vastu minna hirmu tundmata!

Daniel R. Guild