„Kindlasti mitte!” Nii nagu Rm 6:2, on Paulus siingi kohkunud mõttest, et keegi võiks kasutada armu ettekäändena patustamiseks.

Ta ütleb siin, et inimesed ei ole tegelikult vabad. Jumal tegi nad kuulekuse jaoks. Küsimus on ainult selles, kas nad on kuulekad patustama või kuulekad õigusele, kuulekad Jumala põhimõtetele või Saatanale. Abstraktne vabadus on illusioon, midagi võimatut. Inimestena on meie ainus valik, kellele me kuuletume. Seega ei tähenda vabadus käsust mingit abstraktset vabadust. Ja kristlaste jaoks „ei tähenda vabadus käsust päästeteena mitte vabadust Jumalast, vaid vabadust Jumala jaoks,” kirjutab Brunner. Usk on vastand Jumalast eraldi olemisele. See on, vastupidi, lähedane suhe Temaga. Paulus ütleb tihti, et kristlane on see, kes on Kristuses. Usuinimesed teavad, et nad kuuluvad Jumalale. Pauluse jaoks on kuulekus usu loomulik tagajärg. Nagu varem märkisime, raamistab väljend „kuulekus usule” kogu Kirja roomlastele (Rm 1:5; 16:26). Paulus ei suuda tõelist usku, mis ei viiks kuulekusele, isegi ette kujutada. Loomulikult, kui mõned valivad mitte kuuletuda Jumalale, siis tõestab see vaid, et nad on kuulekad teisele maailmas olevale jõule – patule. Kristlane on see, kes on lõpetanud kuulekuse patule ja on valinud olla kuulekas Jumalale.

Nende kahe kuulekuse kontekstis räägibki Paulus kahe tee eesmärkidest. Üks tee viib surma ja me eeldame, et nüüd Paulus ütleb, et teine tee viib ellu. Kuid ta ei ütle. Paulus ütleb hoopis, et sõnakuulmine Jumalale viib õigusesse. Aga oota! Kas suur apostel on midagi segi ajanud? Kas ta ütleb nüüd pärast kõike seda juttu õigusest usu läbi ilma käsutegudeta, et õiguse võib saada kuulekuse teel? Kindlasti mitte! Kuid ta ütleb, et kuulekusel on väga oluline osa armus elatavas elus. Uuestisündinud kristlaste armust väge saanud kuulekus viib õigusesse selles mõttes, et see motiveerib meid käituma Jumalale meelepäraselt, käituma kooskõlas Tema kuningriigi põhimõtetega.