Nobeli rahupreemia saanud Elie Wiesel meenutab oma klassikalises raamatus „Night” ellujäämist poisipõlves juutide koonduslaagris Teise maailmasõja ajal. Ta oli vangide barakis koos isaga, kes oli düsenteeria tõttu suremas. Igal õhtul anti neile kausitäis lahjat suppi ja kõva leivakooruke. Kui 12-aastane Elie ühel õhtul oma isale leivakoorukese andis, urises üks juudist vangide järelevaataja, et poiss peaks selle leivatüki ise ära sööma ja unustama sureva isa. Wiesel kirjeldab sellest tulenevat piinavat võitlus oma noores südames sellepärast, kas ta peaks leevendama omaenda kannatusi ja jätma isa surema.

Sest keegi meist ei taha ju kannatada. Kas sa arvad, et see oli Jeesuse jaoks lihtne?

Ja kas võib ometi olla nii, et see kannatuste tee on ainus võimalus, kuidas Kristuse valitud jõuavad vaimuliku õitsengu ülima täiuslikkuseni, nagu Tema? Mida muud võis Jeesus mõelda, kui Ta oma surma eelõhtul rääkis meie tänase teksti sõnad? „Igaühte, mis kannab vilja, ta [Isa] puhastab, et see kannaks rohkem vilja.” Ühes sügavamõttelises avalduses teeb Jeesus selgeks, et Via Dolorosa piinarikas lõikamine ja puhastamine, „kannatuste tee”, on jumalik teerada kõige kaunimate õite ja viljasaagi juurde, mis on inimelus võimalik! Kannatuste tee on halastuse tee.

Mõtle hetkeks sellele. Kes on inimesed, kes aitavad sind sinu valus kõige enam? Kas need, kellel pole aimugi, mida sa kannatad? Või need, kes on ise sama läbi teinud? Kes aitab sind kõige enam, kui sind on töölt lahti lastud? Kui sind on koolist välja visatud? Kui sa võitled vähiga? Kui sul on piinarikas lahutus? Kui sa kurvastad oma lapse pärast? Kui sa kurvastad oma patu pärast? Keda muud sa siis ootad kiiresti abiks, kui mitte seda, kes on käinud samal Via Dolorosa’l, samal kannatuste teel?

Kuidas see saab nii olla? Sellepärast, et kui sa kannatad, annab Halastus sulle varem mitte kättesaadava võime omandada kaasaelav halastus teiste suhtes. Sest Halastus ei saaks ilma kannatusteta olla halastus. Ja see on reaalsus, mis muudab nii Jeesuse kui ka sinu väga eriliseks.