Siin on tsitaat iidsest lex talionise koodeksi kättemaksu- ehk samaga vastamise seadusest. Sellised olid juba kõige varasemates seadustekogudes. Nii oli see ka Hammurapi seadustikus, – ta valitses Babülonis enne Moosese aega –, kuid vähem õiglasel kujul kui Vanas Testamendis.

Lex talionise põhiline seadus on Vanas Testamendis kirjas vähemalt kolmes kohas. „Su silm ärgu andku armu:“ loeme 5. Moosese 19:21, „hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu!“ Jällegi, 3. Moosese 24:19, 20 loeme: „Ja kui keegi teeb viga oma ligimesele, siis tehtagu temale, nagu tema tegi: murre murde vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu; missuguse vea ta tegi teisele, niisugune tehtagu temale!“ (vt ka 2Ms 21:23–25).

Arusaadavatel põhjustel tsiteerivad kriitikud neid seadusi sageli kui Vana Testamendi kõige metsikumaid seadusi. Kuid enne kui me liiga kriitiliseks muutume, peame nägema nende eesmärki.

Esiteks on oluline mõista, et nende Vana Testamendi seaduste eesmärk ei olnud seadustatud metsikus, vaid halastus. Mõelge korraks inimlikule kirele ja kättemaksule. Kui sina mulle halba teed, siis tahan mina oma inimlike kalduvustega sulle kätte maksta mitmekordselt, kui see võimalik on. Kui igaüks tahab kätte maksta mitmekordselt, siis muutub kättemaks ju järk-järgult jõhkramaks. Tulemuseks võib olla kahe sõdiva perekonna vaheline verevaen.

Vana Testamendi seadusandlus anti kättemaksule piiride seadmiseks. Seega ei saa nõuda suuremat karistust kui kuritegu väärib.

Teiseks ei pidanud seadust jõustama üksikisikud, vaid valitsused, püüdes säilitada tsiviilkorda. Kohtunik oli see, kes määras karistuse tingimused. Tegelikult asendasid hilisemad juudid lex talionise üldiselt rahalise heastamisega.

Isegi selle juures, mis näib olevat Vana Testamendi karm pool, tuleb silmas pidada, et Jumal on halastaja.